Posts RSS Comments RSS 88 Posts and 102 Comments till now

Archive for the 'Raamatud' Category

Microserfs

Leidsin just draftide hulgast mõned tsitaadid 2008 kevadel loetud raamatust “Microserfs“, mis millegi pärast õigel ajal postitamata jäid. Ilmselt tahtsin midagi pikemat juurde kirjutada, aga nüüd on nagunii juba lootusetult hilja.

  • “There’s just so much I want to forget, Dan. I thought I was going to be a READ ONLY file. I never thought I’d be … interactive.”
  • “When they make processed cheese slices that are only 80 percent milk, what’s the remaining 20 percent made from?” Michael replied instantly, “Why, nonmilk additives, of course.”
  • “Bodies are like diskettes with tags. You click on to them and you can see the size an type of file immediately. On people, this labeling occurs on the face.”
  • “It’s like male geeks don’t know how to deal with real live women, so they just assume it’s a user interface problem. Not their fault. They’ll just wait for the next version to come out – something more “user friendly.”"
  • “Handmade presents are scary because they reveal that you have too much free time.”
  • “…well, actually, Stalinism is an application, not an operating system. I mean, if you want to wipe out 40 million people, you install Stalinism on your hard drive. It’s like a political ebola virus.”

Raamatuarvustus "Beyond Bullet Points"

Beyond Bullet Points on mõnes mõttes jätkuks kahele juba varem loetud raamatule, sest teemaks on ikka see sama – heade esitluste tegemine. Plaanis on lähiajal veel läbi lugeda “Slideology” ja siis vähemalt mõneks ajaks piirduda rohkem praktilisema poolega ning üritada ise paremaid presentatsioone teha.

Nüüd aga raamatu juurde. Ma pean kohe alguses ära ütlema, et mulle see teos väga ei meeldinud.  Kogu raamat keerleb ühe stsenaariumi ümber, kus sa oled keskastmejuht mingis ettevõttes ja sul on vaja nädala aja pärast teha juhatusele ettekanne firma uue toote müügistrateegiast, kusjuures sinult on spetsiaalselt nõutud, et see esitlus ei tohi olla igav. Edasi tulevad erinevad template‘id, reeglid ja workflow‘d, mille järgimine peaks sind justkui viima hea ettekandeni. Mind häiriski kõige rohkem see, et üritatakse anda mingit lihtsat ja kiiret valemit, mille kasutamine viib kuidagi automaatselt eduni. Kuhu jääb loovus ja iseseisev mõtlemine? Peaagu mitte üheski valdkonnas ei ole ju nii, et lihtsate reeglite range järgimine viib väga heade tulemusteni.

Muidugi olid seal ka mõned head mõtted. Eriti meeldis mulle see idee, et igal slaidil ongi ainult üks kõige tähtsam lause koos illustreeriva matejaliga ja muu seletav info pannakse alla esineja kommentaaridesse (presenter notes). Nii on slaid selge ja lihtsasti haaratav kuulajale ning tänu kommentaaride osas asuvale seletavalt tekstile omab mõtet ka selle inimese jaoks, kes esinemist ei näinud (või nägi seda väga ammu).

Üldiselt ega nii halb see raamat nüüd ka ei olnud, et seda nüüd kellelegi soovitada ei võiks, aga kui tuleks valida ainult üks raamat, mida sellel teemal lugeda, siis minu eelistuseks on endiselt “Presentation Zen“.

Teiselt rindelt: Maci teemal kirjutan ma nüüd koos Jaanaga mac.riiul.com blogis.

Kaks raamatut

Hiljuti lugesin ma kahte raamatut sellest, kuidas paremaid esitlusi teha. Esimene oli “Persuasive Presentations“, mis keskendus otseselt sellele, mida pealkiri ütleb, ehk siis kuidas teha veenvaid (müügi)esitlusi. Siin oli üsna palju sellised kohe rakendatavaid näpunäited (midagi sarnast tüüpilistele enese-abi raamatutele), mis ei ole isenesest halb, aga nüüd tagantjärele tundub võib-olla natuke pinnapealne.

Teine raamat oli “Presentation Zen”, mis meeldis mulle isiklikult tunduvalt rohkem. Siin keskendus autor rohkem sellele, kuidas oma ideid selgelt ja lihtsalt väljendada. Väga palju lehepinda oli pühendatud ka sellele, kuidas teha häid slaide, mid oluliselt ja efektselt täiendavad esineja juttu ning samal ajal ei korda seda ja ei muutu igavaks. Selles raamatus oli võib-olla natuke vähem otseselt järgitavaid juhtnööre, aga see-eest oli palju viiteid muudele materjalidele, kust võiks inspiratsiooni saada. Muide, Presentation Zen’il on ka kodulehekülg, kus on tohutult palju viiteid ja lisainformatsiooni ning pidevalt uuenev blogi. 

Mõjustamise psühholoogia

Robert B. Cialdini “Mõjustamise psühholoogia: teooria ja praktika

Raamat, nagu pealkirigi ütleb, räägib inimeste mõjutamisest, kuidas seda tehakse ja mil viisil on võimalik ennast selle eest kaitsta. Nüüd siis mõned mõtted ja tähelepanekud:

  • Inimese kipuvad võõrastes/rasketes olukordades kopeerime teiste endasarnaste käitumist. Kõige radikaalsem näide oli sellest, kuidas peale ühe enestapuloo kajastamist meedias suurenes selles piirkonnas märgatavalt nende inimeste arv, kes soovisid endalt elu võtta. Kusjuures enesetapjad oli tihti esimese ohvriga sarnased. Vt ka Seened ja Wertheri efekt.
  • Miks sisaldab rebaste ristimine/retsimine alandamist ja miks sellised traditsioonid püsivad? Ühest eksperimendist tuli välja, et inimesed, kes pidid mingi grupi liikmeks saamiseks kannatama alandusi, hindasid hiljem seda gruppi tunduvalt kõrgemalt, kui need, kes võeti vastu niisama.
  • Inimeste soov igal juhul oma vabadust säilitada. Üks uurimus näitas, et peale fosfaate sisaldavate pesuvahendite keelustamist ühes USA osariigis hakkasid inimesed neid järsku paremaks pidama, kui enne. Mulle tundub, et sama asi on ka Tallinna alkoholimüügipiiranguga. Peale selle kehtestamist olen ma päris mitmelt inimeselt kuulnud, kuidas nad on järku hakanud rohkem alkoholi ostma ja kodus hoidma, sest “äkki hiljem enam ei saa”.
  • Kui suur mõju teiste arvamuse kujunemisel on inimese välimusel. Kõige masendavam näide oli see, kuidas kohtutes määratakse atraktiivsetele kurjategijatele märgatavalt kergemaid karistusi kui nende mitte nii ilusatele kolleegidele.

Kes võttis minu raha?

Selle raamatu leidsin ma siit ja tegelikult ei plaaninudki ma seda alguses lugema hakata (põhjused on seal kommentaaris ära toodud), kuid lõpuks otsustasin ikkagi kätte võtta, et näha, millega täpselt tegemist on ja teisi ka hoiatada. Siin nüüd siis mõned näited, mis mind selle raamatu puhul häirisid:

  • Raamatut alustab Kiyosaki hooplemisga sellest, kuidas tema viimase investeeringu kasum oli 39%, samas ei ühtegi fakti tehingust ega sõnagi sellest, kui pika aja jooksul see teenitud oli. Jutu eesmärk oli ilmselgelt muuta inimesi ahneks stiilis “Miks mina peaksin leppima mingi 10%, kui Kiyosaki teenib 40″. Võrdluseks näiteks võiks tuua maailma üheks edukaimaks peetava investori Warren Buffetti aastatootluse, mis on viimase 2 kümnendi jooksul natuke alla 20 % jäänud.
  • Kiyosaki räägib pidevalt sellest, kuidas kinnisvara on aktsiatest parem investeering, sest seda saab kindlustada. Tundub loogiline, aga kas see tegelikult ka nii on? Kinnisvara puhul kaitseb kindlustus üldjuhul igasuguste õnnetusjuhtumite vastu, mille käigus vara kannatada saab (nt veeuputus). Aktsiate puhul pole sellist kindlustust ju vajagi, sest väärpaberit ise ükski loodusõnnetus ei mõjuta. Ja kui rääkida ettevõtetest, mis nende aktsiate taga on, siis nende vara on nagunii kindlustatud. Lisaks ei ole ka kinnisvara puhul kindlustusest mittemingisugust kasu, kui majade hinnad peaksid langema.
  • Raamatu üks juhtmõtteid on see, et investeerimisega raha teenimiseks tuleks raha võimalikult kiiresti ühest kohast teisi liigutada. Esiteks ei ole sellise tegevuse puhul tegemist üldsegi mitte investeerimisega, vaid kauplemisega, mille puhul ainult 5-10% turuosalistest suudab kasumit teenida (Kas investeerimine või kauplemine?, Tarkinvestor.ee). Teiseks kasutab ta pidevalt oma väidete tõestamiseks kontekstist välja rebituna Warren Buffetti tsitaate, kelle investeerimisstrateegia seisneb põhliselt just selles, et ta valib välja üksikud head ettevõtted ja hoiab neid siis väga pikka aega.

Need olid ainult mõned üksikud näited, mis mul kohe meelde tulid ja tegelikult võiksin ma veel väga pikalt kirjutada kõigest sellest, mis mulle ei meeldinud, aga ilmselt ei viitsiks keegi siis enam nii pikka postitust läbi lugeda. Erinevate demagoogiavõtete õppimiseks on see küll üsna hea raamat, aga investeerimishuvilised võiksid sellest siiski väga kauge kaarega mööda käia.(Et mitte saada vääraid ettekujutusi finantsmaailmas toimuvast). Pigem võiks vaadata näiteks Kristjan Lepiku raamatunimekirja või vastavat foorumit. Eesti keeles on kahjuks vastavat kirjandust väga vähe ilmunud, kuid üheks väärtraamatuks on Seppo Saario “100 igihaljast börsivihjet“.

Stumbling on Happiness

Ma teeks reklaami ühele raamatule, mida ma hiljuti lugesin:

Why are lovers quicker to forgive their partners for infidelity than for leaving dirty dishes in the sink? • Why will sighted people pay more to avoid going blind than blind people will pay to regain their sight? • Why do dining companions insist on ordering different meals instead of getting what they really want? • Why do pigeons seem to have such excellent aim; why can’ t we remember one song while listening to another; and why does the line at the grocery store always slow down the moment we join it?

In this brilliant, witty, and accessible book, renowned Harvard psychologist Daniel Gilbert describes the foibles of imagination and illusions of foresight that cause each of us to misconceive our tomorrows and misestimate our satisfactions. Vividly bringing to life the latest scientific research in psychology, cognitive neuroscience, philosophy, and behavioral economics, Gilbert reveals what scientists have discovered about the uniquely human ability to imagine the future, and about our capacity to predict how much we will like it when we get there. With penetrating insight and sparkling prose, Gilbert explains why we seem to know so little about the hearts and minds of the people we are about to become.

Täna ja homme

Umbes kuu aega tagasi sattusin ma Eedeni Konsumis peale äsja eesti keeles avaldatud Henry Fordi 1926. aastal kirjutatud raamatule “Täna ja homme“. Osta ma seda kohe ei raatsinud, aga õnneks oli see Tartu Linnaraamatukogus ka olemas. Tema põhiseisukohad võiks kokku võtta järgmiselt:

  • Ettevõtte eesmärk peab olema eelkõige ühiskonda teenida (läbi odavate ja kvaliteetsete toodete), töötajate ja omanike erahuvid on vähemtähtsad.
  • Töötajatele tuleb maksta heab palka, et nad oleks motiveeritud ja hoolsad, madala palgaga ei ole võimalik kokkuhoidu saavutada.
  • Masinad ja töökeskkond tulevad hoide täielikult puhtad ja korras, sees suurendab töötajate lugupidamist töörvahendite ja iseenda vastu.
  • Kasum kuulub ettevõttele, mitte omanikele või töötajatele ja seda tuleb kasutada firma edendamiseks ja laiendamiseks, et oleks võimalik valmistada veel paremaid tooteid veel odavamalt.

Väga huvitav on ka Henry Fordi suhtumine intellektuaalsesse omandisse, mis meenutab tänapaeval rohkem vaba tarkavara arendajaid kui mõnda suurfirmat:

Meil ei ole ärisaladusi. Kui mõni teine tootja leiab meie meetodites midagi kasulikku, on tal täielik õigus meie kogemusi ära kasutada. Peame seda oma kohuseks.

See paneb natuke mõtlema ka vähemalt osade patentide vajaduse üle. Kas tööstus 20. saj oleks kiiremini arenenud, kui Ford oleks patenteerinud konveiermeetodi? Kuidas hakkab tarkvaraarendust postiivselt mõjutama Microsofti plaan Linuxi distributsioone patentide rikumise eest kohtuse kaevata ja mõnede linuxitootjatega sõlmitud erilepingud?

Henry Ford püüdis igal pool võimalikult palju säästa ja efektiivselt toota, isegi kui see ei toonud kohe silmnähtavat kasu. Ma olen kindel, et kui ta elaks ja tegutseks tänapäeval, siis oleks ta kindlasti tuline rohelise mõtteviisi pooldaja ja selle eest võitleja.

Raamatutest

Juba tükk aega tagasi sai läbi loetud kaks raamatut, aga ei ole jõudnud neist siia veel kirjutada. Esimene oli Burton G. Malkieli “A Random Walk Down Wall Street“, mis, nagu nimigi ütleb, räägib investeerimisest. Malkiel alustab kõigepealt maailma tuntuimate majanduslike mullide ja krahhide kirjeldamisega, seejärel uurib fundamentaalset ja tehnilist analüüsi ning lõpus soovitab kuidas tuleks oma portfelli erievatel eluetappidel erinevate vahendite (aktsiate ja võlakirjade) vahel jaotada. Tema põhiseisukoht on see, et ei ole mõtet üritada üle turu keskmise teenida ja kõige targem on oma raha paigutada indeksaktsiatesse. Soovitaks seda raamatut kõigile, kes soovivad ise oma raha investeerida või tahavad sellest valdkonnast üldse rohkem teada saada.

Teine raamat oli Paul Grahami “Hackers and Painters“, mis on tegelikult väga erinevatel teemadel kirjutatud esseede kogumik. Käsitletud on selliseid teemasid nagu koolivägivald ja nohikud (heas mõttes, ingliskeelne sõna oli nerd), sõnavabadus, häkkimine (siin kontekstis oma lõbuks huvitavate programmide kirjutamine) ja raha teenimine. Üldiselt mulle see raamat meeldis, sest Paul Graham kirjutab väga lihtsalt ja kaasahaaravalt. Eriti meeldis mulle tema praeguse USA koolisüsteemi võrdlus vanglakorraga, kuhu lapsed korjatakse kokku selleks ajaks kui vanemad tööl on ja kus nad siis ehitavad üles oma hierarhia, millesse õpetajad üldjuhul eriti vahele ei sega. Eestis õnneks see olukord veel nii hull ei ole, aga muretsemiseks on põhjust küll.  Minu jaoks natuke igavaks muutusid paar viimast esseed, sest need keskendusid põhiliselt programeerimisele ja programeerimiskeeltele, nendes valdkondades ei tunne ma aga ennast eriti kodus.

Mitmed selle raamatu esseed ja ka paljud need, mis kaante vahele jõudnud ei ole, on tasuta saadaval ka tema kodulehel. Keda vähegi sellised teemad huvitavad, siis soovitan lugeda, mind pani see raamat igatahes lisaks kõigele muule jälle programmeerimise õppimisele mõtlema.

Richard M. Stallman "Free Software, Free Society: Selected Essays of Richard M. Stallman"

Richard M. Stallman (RMS) on vaba tarkvara üks peaideolooge ja GNU ning Free Software Foundation-i  looja. Selles teoses räägib ta vabast tarkvarast, selle ajaloost ja miks see hea on, kuidas tarkvara patentid kahjulikud on, aga ka autoriõigustest ja patendisüsteemist üldisemalt. Kõik see on seotud tema nägemusega vabast ühiskonnast, kus inimestel oleks rohkem võimalusi valida ja otsustada. RMS esitab ka oma nägemuse sellest, milline autriõiguste ja patentide süsteem ( ma ei kasuta meelega väljendit intelektuaalne omand, sest see võib põhjustada vääritimõistmist ja tarkvara, raamatute jne samastamist materiaalsete asjadega) peaks olema ja see on minu üllatuseks üsna sarnane Rootsis loodud piraadipartei kavaga. Näiteks soovivad mõlemad autoriõiguste kehtimise aega drastiliselt lühendada, lubada eraisikutel omavahel autoriõgustega kaitstud materjale jagada (p2p võrgud) ja piirata patentide poolt seatavaid piirangud arendustegevusele.

Amazon.com

Täna jõudis mulle lõpuks kohale 27. novembril Amazon.com-ist tellitud raamat. Kuna see oli mul esimest korda sealt tellida, siis jagaks ka natuke muljeid. Raamat ise maksis $37.79 ja sellele lisandus postikulu Eestisse $8.98, mis teeb kokku $46.77. Tasusin SEB U-kaardiga, nii et arvelt läks maha 565 krooni, millele lisandus veel 10 kr kaardiavamistasu. Üllatas mind aga see, et postkontoris keegi minult 5% käibemaksu ja tollimaksu ei nõudnudki, kuigi ma tellisin raamatu Amazon.com-ist mitte Amazon.co.uk-st, ehk siis väljastpoolt Euroopa Liitu. Arvatavasti saadeti pakk siis kuskilt Euroopa laost. Igal juhul tuli see aga tunduvalt odavam, kui Krisostomuse kaudu 850 krooni eest tellida.

Next »

Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported
Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported