Kaur Alasoo's home » Poliitika

Toidulaenust

Kaur — Sat, 01 Sep 2007 13:51:36 +0000

Kuna Savisaare majandusalased artiklid viimamsel ajal enam kommenteerimist ei vääri, siis piirdun ainult tsiteerimisega:

Samuti on Eesti Pank maininud, et elanikkonna tulude kiire kasv on omakorda toiduainete edasise hinnatõusu põhjus. Seega inflatsioon põhjustab toiduainete hinna tõusu ja toiduainete kõrge maksumus omakorda toidab täiendavat inflatsiooni – ühesõnaga, mida kallimaks on toit läinud, seda rohkem on oht edasiseks kallinemiseks.

Ja tema pakutud lahendus:

Näiteks on väga raske veenda inimesi säästma, kui laseme majanduses vohada inflatsioonil. Vähetulemuslik on veenda inimesi laenudest hoiduma, kui ei ole vastu pakkuda läbitöötatud palgareformi paketti, mis võimaldaks inimestele elamisväärset elu õiglase palga eest.

Ehk siis inflatsiooni peatamiseks tõstame keskmise palga nelja aasta jooksul 25000 kroonini?

PutinJugend

Kaur — Fri, 11 May 2007 20:52:43 +0000

Keegi hea inimene on internetti üles pannud ja ära tõlkinud našistide propagandaväljaande, millele ma kohe kuidagi viitamata jätta ei saa.

Võtab ikka kõhedaks küll.

Olukorrast riigis

Kaur — Wed, 02 May 2007 15:44:10 +0000

Olen nüüd viimastel päevadel hoolega kõike Pronkssõdurit puudutavat jälginud ja foorumeid/ajaveebe lugenud ning on tekkinud mitmeid mõtteid, mida tahaks siia kirja panna.

Paar päeva tagasi sattusin Vene Äripäeva lehel peale järgmisele kommentaarile:

????? ?????? ?????, ??? ?????????? ?? ?????????? ???????? ????????? ????????c???? ??????? ?? ? ??????, ?? ? ??????,?? ? ????????? ?????? : ” ??????????? ????, ??? ?? ?????, ??? ?????????? ??????.”

Vabatõlkes võiks see tähendada midagi sellist: “Stalin teadis, et USA ei ole Euroopasse, Jaapanisse ega Austraaliasse püstitanud ühtegi mälestusmärki Ameerika sõdurile ja ütles selle peale: “Kapiltalist on rumal, ta ei tea, kuidas juhtida masse”.” Ehk siis Pronksõduri Tallinna kesklinna püsti panemine oli 1947. aastal kindlasti poliitiline tegu, millegi sai näidata oma tugevust ja võitu Eesti üle. Seda näitasid ka seal toimunud auvalved noorte õpilastega ja igavene tuli. Kui see monument oleks rajatud vaid surnute mälestamiseks, siis oleks selle võinud ju vabalt ka surnuaiale panna. Kui paljude inimeste jaoks sellel monumendil siiani selline tähendus on, seda ma ei tea.

Tähendusest. Praegusel hetkel on sellel kujul erinevatele inimestele väga erinev tähendus. Osadele eestlastele on see kindlasti verise okupatsiooni ja Nõukogude repressioonide sümbol, vene äärmuslastele võib-olla ka Eesti-ülese võidu sümbol. Paljudele noorematele, kes ei ole eesti ühiskonda hästi sulandunud, on ta aga võib-olla venelaseks olemise tunnus, ainuke asi, mis ühendab neid Venemaaga või siis lihtsalt üks püha koht kus käia. Seetõttu tundubki mulle, et viis kuidas valitsus Pronkssõduri teisaldas (olgu siis ettekavatsetult või mitte) võib tunduda paljudele venelastele samasuguse solvanguna, nagu oli moslemitele Muhammedi pilapiltide avaldamine Taani ajalehes. Pingeid lisab muidugi ka vene ajakirjandus, mis levitab tahtlikult valeinformatsiooni.

Lahendustest. Kindlasti ei nõustu ma Öise Vahtkonna ja Venemaa nõudmistega, et Ansip peaks tagasi astuma. Pigem nõustun ma tänase Äripäeva juhtkirjaga, kus öeldi, et ta peaks edasi astuma, ehk siis proovima leida dialoogi ja lahendama konflikti rahumeelselt. Valitsuse tagasiastumine suurendaks ebastabiilsust veelgi. Savisaare poolt kokkukutsutud Kodurahu foorumiga on olukord natuke keerulisem. Ühelt poolt on see väga hea ja vajalik idee, sest probleemidest rääkimist kahe kogukonna vahel on vaja. Teisalt aga tundub mulle, et Savisaare viimased sõnavõttud on ajendatud rohkem endale häälte võitmisest kui siirast soovist rahu saavutada ja ka see foorum ei pruugi tema poolt juhituna muud eesmärki kanda. Parem oleks, kui seda teeks keegi erapooletu isik, nagu soovitas Erkki Sven-Tüür.

Riigikeelest. Viimastel päevadel on vene äärmuslikud rühmitused taas hakanud nõudma vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamist. Sellega ei saa ma mitte kuidagi nõustuda, ja isegi mitte ainult selle pärast, et ma peaks eesti keelt väga tähtsaks. Põhiline põhjus, miks ma ei nõustu on see, et selline samm ei lahendaks ühtegi praegust tõsist probleemi, milledeks on kahe kogukonna eraldatus ja omavahelise läbikäimise puudmine. Fakt on see, et praegused eesti koolilõpetajad väga suures osas ei räägi vene keelt ega saa sellest aru, kuigi on seda 7 või enamgi aastat õppinud.

Veel viiteid

Kaur — Mon, 30 Apr 2007 12:16:29 +0000

Lisaks veel kaks viidet tänase Postimehe arvamusküljelt:

Kas oleks kuidagi võimalik moodustada mingi Üksteise Mõistmise Foorum, kus oleksid esindatud nii eesti kui ka vene kogukonna arvamusliidrid – ma küll ei tea, kes nad võiksid olla –, aga parem, kui seal ei oleks poliitikuid ja loomulikult mitte ekstremiste.

Küll aga võiks seal olla haritud ja südametunnistusega inimesi, kes valutavad südant kujunenud olukorra pärast ja kes vastastikuste süüdistuste asemel suudavad valusatele, rahvuslikul pinnal kerkinud probleemidele silma vaadata, neid lahti rääkida ja lahendusi otsida. Loomulikult peaks need mõttevahetused leidma adekvaatse kajastuse nii eesti- kui ka venekeelses meedias.

Tõnis Saarts – Kui teadsite, siis – miks?

Pronkssõdur – väljavõtteid meediast

Kaur — Sun, 29 Apr 2007 12:22:53 +0000

Pronkssõduri teemal on viimasel ajal meedias väga palju sõna võetud ja ma katsuks siia kokku koguda need artiklid mis mulle mõistlikud tunduvad ja mille autoritel ka midagi öelda on.

EPL Juhtkiri: Rahu ning kaine mõistus – Kellelegi ei ole vaja eestlaste ja venelaste vastandamist ning teise poole süüdistamine ei vii lahendusteni.
Peeter Oja: Savisaar on silmakirjalik ja valelik – Ma pole just Ojapetsi sõnavõttude eriline fänn, aga seekord on tal küll õigus. Savisaarel on küll õigus mitte nõustuda pronkssõduri teisaldamisega, aga praeguse olukorra ära kasutamine, et endale hääli koguda, küll õige tegu ei ole.
Raul Kalev: Kättemaks Eesti moodi? – Osadele venelastele võib pronksõduri teisaldamine vahetult enne 9. maid tunduda Eesti-poolse kättemaksuna.
Valdur Mikita: Tiksuv Semiootiline pomm – Edukas Venemaa infosõda Eesti vastu ja selle tagajärjed.
Andrus Saar: märul pealinnas kiiresti ei rauge – Puudub dialoog kahe kogukonna vahel ja valitsusel ei ole plaani, mis Tõnismäest edasi saab.
Mida teha, et rahutused enam ei korduks? – Eriti asjalik on Rein Raua sõnavõtt: vaja on rohkem teineteisemõistmist ja dialoogi, vähem süüdistamist.
Itching for Eestimaa – Üks väheseid kohti kus toimud sisuline arutelu probleemide üle ja pakutakse argumenteeritud lahendusi. Mitmetes internetifoorumites (eriti noorema kasutajaskonnaga) toimub kahjuks ainult pidev vaenuõhutamine ja rassistlike väidete pildumine. PS! Palun nendel, kel midagi mõistlikku lisada ei ole, seal ka mitte kommenteerida.
Harri Tiido: kõige suurem viga oleks eestlasi ja venelasi vastandada

Lähis-Ida

Kaur — Sun, 11 Mar 2007 21:28:22 +0000

Jimmy Carter viitab oma viimases raamatus filmile The Iron Wall, mis räägib Palestiinlaste tagakiusamisest, nende maade konfiskeerimisest, majade ja istanduste hävitamisest, aga muidugi ka kurikuulsase eraldusmüürist, mis vähendab kohalike liikumisvabadust veelgi. Kõik see meenutab väga juutide endite tagakiusamist Hitleri Saksamaal, lihtsalt ohvrid on teised ja meetmed pole võib-olla nii karmid (puuduvad gaasikambrid näiteks).

Kuigi film on tehtud Palestiinas ja palestiinlaste poolt ning ei pruugi seeõttu täiesti erapooletu olla, soovitan seda siiski kõigil vaadata, selle ühe tunni leiab ikka. Vähemalt minu arvates on ta tunduvalt objektiivsem, kui Iisraeli propaganda leht (kuigi seda otseslt öeldud ei ole), mis Google otsingus esimesena vastu tuleb ja mis kaartide lehel viitab ainult Iisraeli poolt pakutud rahuplaanidele teisi täielikult ignoreerides.

Miks palgrareform halb on?

Kaur — Thu, 01 Mar 2007 16:03:57 +0000

Palju on räägitud sellest, kuidas Keskerakonna poolt kavandatav palgreform põhjustab inflatsiooni, muudab ettevõtjate olukorra raskemaks ja võib viia ka krooni devalveerimiseni. Refromierakond ja IRL on palju viidanud ka sellele, kuidas sarnased üritused on Ungaris ja Protugalis läbi kukkunud. Ka mitmed Eesti majandusanalüütikud on palgareformi idee maha laitnud ja isegi Toomas Luman on ühes oma intervjuus Äripäevale öelnud: “Mina ei usu, et Edgar Savisaar isegi oma palgareformi usub, sest ta on ju tark inimene“. Kuid kahjuks kõik see pole aidanud ja Keskerakond ajab oma lora ikka edasi ning majandusest vähem aru saavad inimesed teda ka usuvad. Seetõttu tahaks ma tuua veel ühe ajaloolise paralleeli, millest siiamaani minu teada räägitud ei ole.

Nimelt oli väga sarnane olukord kommunisimi lagunemise tagajärjel Ida-Saksamaal, mis Lääne-Saksamaast tunduvalt maha jäänud. Kahe riigi ühendamisel tekkis inimestel vaba võimalus liikuda ja selleks, et vältida tööjõu ja inimeste äravoolu läänepoolele otsustati läbi viia nn “inimsõbralik rahareform”, mille tulemusena vahetati Ida-Saksa mark Lääne-Saksa oma vastu kõrgema kursiga, kui see tegelikult väärt oli (vahetuskurss oli vist 1:2) ja pensionid ning palgad konverteeriti isegi kursiga 1:1. See tähendas sisuliselt seda, et tööliste palgad tõusid järsult (nad said sama palga eest rohkem kaupu läänest osta). Tagajärjeks oli aga see, et nõukogude ajast pärit ettevõtted ei suutnud nii kiiresti tootlikkust tõsta ja läksid pankrotti, tööpuudus suurenes ja tegelikult läks läände veel rohkem inimesi, kui oleks lahkunud madalama palga säilitamise tulemusena (allikas: Villu Zirnask “15 aastat uut Eesti pangandust”). Eestis umbes samal ajal viidi läbi aga selline rahareform, kus senised rublad vahetati Saksa margaga seotud krooni vastu ligikaudse turuhinnaga. See tähendas seda, et inimesed said alguses küll vähem raha, kuid kohalikel ettevõtjatel oli uute oludega kohanemiseks rohkem aega ning nad suutsid lõpuks välisfirmadele paremini ka konkurentsi pakkuda.

Keskerakonna poolt plaanitav palgareform meenutab väga rahareformi Ida-Saksamaal, sest mõlemal puhul sooviti majandusse sekkuda, et saavutada järsku palgakasvu ja vähendada inimeste väljavoolu (välismaale tööleminemist). Vahe on ainult selles, et Ida-Saksamaal oli suhteliselt tugeva Lääne-Saksamaa rahaline toetus. Kui see ei õnnestunud Saksamaal, siis miks peaks samasugune asi õnnestuma ka meil?

Pronkssõdur

Kaur — Mon, 19 Feb 2007 15:40:31 +0000

Tänases Postimehes ilmus Mihkel Muti arvamuslugu pronkssõdurist ja ma arvan, et ma võin tema mõtetega üldjoones nõustuda.

Niisugused uued tõlgendused (pronkssõduri tähenduse kohta) ei lähe aga käibesse, neid ei võeta omaks. Tähendused kollektiivses teadvuses – see, mida rahvas ühe või teise asjaga seostab – kujunevad peaaegu alati altpoolt, tihti stiihiliselt-spontaanselt.

Kui pronkssõdur jääb, siis kunagi, ükskõik kas kümne või kahekümne aasta pärast, tuleb ta niikuinii uuesti päevakorda. Allesjätmine on edasilükkamine, kripeldus ja pinged jäävad.

Kellele teema huvi pakub, siis soovitan kindlasti lugeda.

Valimised

Kaur — Sun, 14 Jan 2007 19:34:42 +0000

Väga asjalik artikkel Marju Lauristinilt Eesti majanduse ja sisepoliitika kohta Postimehes:

Oma priiskavates lubadustes muutuvad Ansip ja Savisaar järjest enam Poola kaksikute sarnasteks. Keskerakonna ja Reformierakonna valimisloosungite sarnasuses peitub selge sõnum: põhimõttelage ja enesega rahulolev rahavõim tahab üheskoos edasi ruulida.

Vietnami sõda

Kaur — Mon, 16 Oct 2006 18:30:29 +0000

Eelugu, Indo-Hiina sõda 1945-1960:

2. septembril 1945 kuulutas vietnami kommunistide liider Ho Chi Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi
13. märts – 7. mai 1954 Dien Bien Phu lahing, Prantslase hävitav lüüa saamine Viet Minh’i vägede käest. See lahing üldjoontes lõpetas Indo-Hiina sõja ja viis koloniaalvõimu kokkuvarisemiseni selles piirkonnas.
26. aprill – 21. juuli 1954 Genfi Konverents. Lepitakse kokku sõja lõpetamises Prantsuse Indo-Hiinas ja Koreas. Indo-Hiina riikidele tagati iseseisvus. Vietnam jagati mööda 17. paralleeli kaheks – Lõuna- ja Põhja-Vietnam
Lõuna-Vietnami peaministriks määrati Ngo Dinh Diem.
23. oktoober 1955 toimunud referendumi tulemusi võltsiti, loodi Vietnami Vabariik, mille presidendiks sai Ngo Dinh Diem. Ta valitses autoritaarselt ja onupojapoliitikaga (kõrgemad riigiametnikud olid tema vennad), pidevalt piinati ja tapeti “kommunismis kahtlustatavaid”, kiusati taga ühiskonnas enamuse moodustanud budiste (tema ise oli katoliilklane). USA toetas tema valitsust, sest neil ei olnud muud valikut.

USA sekkub 1961-1964:

1960 – Lõuna-Korea poliitiline opositsioon muutub salajaseks, Viet Cong palub abi Põhja-Vietnamilt

1961 – John F. Kennedy saadab Vietnami 1364 nõustajat

1962 – USA nõustajate arv tõuseb 10000-ni.
1963 – 15000 Ameeriklast Vietnamis, Kennedy nõusolekul toimub sõjaväeline riigipööre, Diem kukutakse ja hukatakse.(Riik selle tulemusena siiski demokraatlikumaks ei muutunud, lisaks oli Diemil õnnestunud suhteliselt edukalt nullist üles ehitada riigi valitsemissüsteem, mida tuli nüüd uuesti alustada) (See oli Kissingeri arvates viimane hetk, kus USA oleks saanud veel sõjast kõrvale jääda.)

Džunglisõda 1964-1968:

1964 – Tonkini lahe intsident, mis sai USA’le ajendiks sõja alustamiseks. Väidetavalt olid Põhja-Vietnami torpeedopaadid rünnanud USA mereväe laevu USS Maddox ja USS Turner Joy.
1965 – USA alustab Põhja-Vietnami pommitamist, sama aasta augustiks on USA sõjaväelaste arv Vietnamis kasvanud 125,000ni
1966 – USA sõjavägi Vietnamis kasvab 400,000 meheni
1967 – Ameerika sõjaväelaste arv kasvab 500,000ni
30. jaanuar 1968 – Teti rünnak – kommunistid vallandasi ulatusliku üllatusrünnaku kolmekümne Lõuna-Vietnami provintsipealinna vastu, nende kätte langesid lühikeseks ajakss uured alad. Strateegilises mõttes oli see Põhja-Vietnamil kaotus, sest sissid tulid metsast välja ja osalesid avalikult lahingus, kus Ameerika vägedel oli neid väga hea võita. Selle tulemusena lakkas Vietkong peaaegu kuni sõja lõpuni toimimast tõhusa jõuna. See oli Põhja-Vietnamile psühholoogiline võit, mis vähendas ühiskonna ja presidendi nõustajate toetust sõjale ja kiirendas USA vägede väljatõmbamist.
1968 .16. märts 1968 – My Lai veresaun, USA sõjaväelased tapavad ühes Vietnami külas 347 tsiviilisikut, kellest valdav enamus olid naised ja lapsed.

Sõjalõpp 1969-1975:

Avalikuks tuleb My Lai veresaun
1969 – USA president Nixon teavitab sajastest rahukõnelustest Põhja-Vietnamiga
1969 aasta aprilliks on Vietnamis hukkunud 33,000 USA sõjaväelast
Sama aasta 15. novembril leiab Washingtonis aset suur rahu demonstratsioon
1971 – Vietnamisse on jäänud ~325,000 USA sõjaväelast, USA hukkunute arv on tõusnud 45,000ni
1971 – Lõuna-Vietnami väed tungivad USA toetusel Laosesse
1973 – Pariisi Rahuleping, USA astub sõjast välja
30. aprill 1975 langeb Põhja-Vietnamlaste kätte Saigon ja Lõuna-Vietnam lakkab olemast

Osapooled:

USA, Lõuna-Vietnam ehk Vietnami Vabariik, Lõuna-Korea, Tai, Austraalia, Uus-Meremaa, Filipiinid – Põhja-Vietnam ehk Vietnami Demokraatlik Vabariik (Vi?t Nam Ð?c L?p Ð?ng Minh H?i (Viet minh) ehk Vietnami iseseisvusvõitluse liiga), Lõuna-Vietnami Rahvuslik Vabastusrinne (M?t tr?n Dân t?c Gi?i phóng mi?n Nam Vi?t Nam (Viet Cong)), Hiina RV, NSV Liit, Põhja-Korea

viet minh (Vietnami iseseisvusvõitluse liiga) - 1941. aastal H? Chí Minh’i poolt loodud kommunistlike põhimõtetega vastupanuorganisatsioon, mille eesmärgiks oli Vietnami iseseisvuse eest võitlemine ja selle saavutamine.
viet cong (Vietkong) (Lõuna-Vietnami Rahvuslik Vabastusrinne) – 1960. aastal loodud Lõuna-Vietnami kommunistlik vastupanuorganisatsioon, mis loodi Ngô Ðình Di?m’i ja tema karmi poliitika vastu. Oli ametlikult Põhja-Vietnamist eraldi tegutsev iseseisev sõjavägi.

Miks astuti sõtta?

USA kartis, et Vietnami langemisele järgneb doominoefekt ja kommunistid võtavad võimu kogu selles piirkonnas. (Kardeti, et langeda võivad ka Jaapan ja Austraalia, sest neil ei ole võimalik enam jätkata majandussuhteid kommunistlike riikidega).
USA soovis levitada demokraatiat üle terve maailma.
USA põhjendas oma sõtta astumist Vietnamlaste rünnakuga laevale USS Maddox.(although it now appears that no such attack actually took place)

Miks sõda ebaõnnestus?

USA kartis Hiina sekkumist ja seetõttu ei viinud korraga suuri vägesid sisse, vaid suurendas neid järkjärgult. (Hoolimata Hiina lubadustest, et ta ei sekku)
USA’l puudusid suuremad liitlased, need vähesedki, kes tal olid(v.a. Lõuna-Vietnam) viisid oma väed välja 1971(Austraalia, Uus-Meremaa)
USA ei suutnud hävitada Põhja-Vietnamlaste peamist varustusrada – Ho Chi Minh’i rada
Vietnamlastel oli suur arvuline ülekaal ja neid toetas nii Hiina kui Nõukogude Liit (sõjaline abi+nõunikud, ka sõdurid), aastatel 1965-1970 oli Vietnamis kokku üle 320,000 Hiina sõduri (kõige rohkem 1967 – 170,000) (Dien Bien Phu all kasutasid Põhja-Vietnami väed suurtükke(200+), mida prantslased arvasid, et neil ei ole(prantslasi oli ~10.000, vietnamlasi ~40.000))
USA sõjavägi ei osanud võidelda sissisõjas, kus puudus kindel rindejoon. (Lõuna-Vietnami sõjavägi loodi USA abil ja selle eeskujul), lisaks polnud USAl piisavalt kogemusi sellises loodusvööndis võitlemiseks(~6 kuud kestev sajuperiood+džungel ja mäed), rasketes looduslikes tingimustes vastase vastupanu murdmiseks ulatuslikult napalmi, mis tõi paraku kaasa palju tsiviilohvreid.(võitluste kergendamiseks džunglis kasutati ka defoliante (kemikaal lehtede eemaldamiseks))
Samal ajal tuli tegeleda Põhja-Vietnami vastase võitlusega ja üles ehitada Lõuna-Vietnami riiki.
USA demokraatliku riigikorralduse eksportimine ei õnnestunud täiesti teistsugusesse kultuuriruumi, kus puudus eelnev omariikluse ja demokraatia kogemus. (Pluralism eeldab arvamuste paljusust ja nendega arvestamist, Vietnami konfutsionaalses maailmavaates on absoluutne tõde, järelikult kõik muu on vale)
USA ei soovinud alguses laiendada sõda Laosesse ja Kambodžasse, mille kaudu toimus Lõuna-Vietnami sisside peamine varustamine (Ho Chi Minhi rada) (Nixoni ajal seda lõpuks tehti, et sundida Põhja-Vietnami kompromissi sõlmima, kuid rada siiski täielikult hävitada ei suudetud)
USA ei soovinud Põhja-Vietnami hävitada, vaid sõlmida rahuleping, mis jätaks alles Lõuna-Korea. (Kuna aga USA viis kõik oma väed välja, siis ei kindlustanud mittemiski selle lepingu täitmist.) (Põhja-Vietnam ei olnud mingisugusest rahust huvitatud nii kaua kui neil ole võimalus võita) (Watergate skandaal vähendas veelgi Nixoni usaldusväärsust ja võimalust Indohiinas rahu tagamiseks sekkuda)
Sõjakolle asus USA emamaast küllaltki kaugel, seega oli sõjaväe varustamine küllaltki kallis ja aeganõudev.
USA puudus kindel strateegia, mida soovitatks Vietnamis saavutada (nii sõjaliselt kui poliitiliselt) ja kuidas selleni jõuda. (Alahinnati ka Põhja-Vietnami tugevust)
Kohalik elanikkond toetas pigem Põhja-Vietami, kui USAt(My Lai veresaun)
Kohalike elanike hulgas võitles varjatult palju sisse, Lõuna-Vietnamis ei õnnestunud luua turvalisust ja stabiilsust, mis oleks võimaldanud riigi ülesehitamist.
Sõja alguses oli kodumaal sellele suur toetus, venimise tulemusena hakkas aga toetus vähenema ja hakati kahtlema USA moraalses õiguses sellist võtlust pidada, lõpu poole nõudsid sõjavastased suurtel demonstratsioonidel sõja kohest lõpetamist, alistumist ja vägede väljatoomist. (Peale Teti rünnakut langes suur osa Põhja-Vietnami sisse ja vägeda suurendamisega oleks ilmselt võimalik olnud sõda võita)

Kaotused:

USA: 58,209 (teistel andmetel 58,148) hukkunut ja 304,704 haavatut
Lõuna-Vietnam: 223,748 hukkunut ja 1,169,763 haavatut
Lõuna-Korea: 4,407 hukkunut ja 17,060 haavatut
Austraalia: 512 langenut ja 2,940 haavatut
Uus Meremaa: 37(teistel andmetel 55) langenut ja 187(teistel andmetel 212) haavatut
Tai: 351 hukkunut ja 1,358 haavatut
Põhja-Vietnam (Viet Minh ja Viet Cong): erinevatel andmetel 500,000 – 1,100,000 hukkunut ja hinnanguliselt 600,000 haavatut
Hiina RV: 1,100 langenut ja 4,200 haavatut
NSV Liit: hukkus 13 sõjalist nõuandjat
Tsiviilisikud: 4,000,000-5,000,000, ~12-13% kohalikust elanikkonnast.

Nixoni valikud sõja lõpetamiseks:

Suurendada vägesid Vietnamis, jätkata pommitamist, mineerida Vietnami sadamad, rünnata Põhja-Vietnami baase Kambodžas ja Laoses. (Paljusid neid meetmeid tegelikult kasutatigi, kui aga oleks kohe ründama asunud, oleks võib-olla võimalik olnud sõda võita. Sellele plaanile puudus aga toetus Kongressis ja rahva hulgas, oleks olnud väga raske, kui mitte võimatu läbi suruda)
Viia väed kohe välja. (Vägede kohene väljaviimine oleks ikkagi võtnud aega üle 15 kuu, selleks ajaks oleks USA väed jäänud kahe poole vahele (Põhja-Vietnam ja Lõuna-Vietnam, keda oli reedetud) (Seda nõuti demostratsioonidel)
Viia väed välja järkjärgult, samal ajal andes võimu üle Lõuna-Vietnamile ja sundides Põja-Vietnami kompromissile. (Seda kutsuti ka vietnamiseerimiseks) (See tee ka valiti)

Tulemused:

27. jaanuar 1973 – sõlmitakse rahuleping USA, Põhja-Vietnami, Lõuna-Vietnami ja Rahvusliku Vabastusrinde (Viet Cong) ja Põhja-Vietnami vahel. USA nõustub 60 päeva jooksul kõik väed välja tõmbama, Põhja-Vietnam nõustub kohese relvarahuga ja 60 päeva jooksul vabastama USA sõjavangid. 150000 Põhja-Vietnami sõjaväelast jääb Lõuna-Vietnami. Henry Kissinger saab selle eest Nobeli Rahupreemia.
29. märts 1973 – viimased USA väed lahkuvad.
19. juuni 1973 – USA Kongress võtab vastu otsuse, mis keelab edaspidise sõjalise sekkumise Kagu-Aasias.
September 1974 – USA eraldab Lõuna-Koreale 700 millionit dollarit, mis on 3 korda vähem, kui lubatud 1972 aastal.(Lõuna-Vietnami sõjavägi jääb alarahastatud, langeb valmidus ja moraal)
13. detsember 1974 – Põhja-Vietnam rikub Pariisi rahulepingut ja ründab Phuoc Longi provintsi Lõuna-Vietnamis, USA avaldab diplomaatilise protesti, aga ei sekku sõjaliselt.
10. märts 1975 – Põhja-Vietnam alustab pealetungi (Lõuna-Vietnamile sai saatuslikuks sõjaväejuhtkonna ebakompetentsus)
30. aprill 1975 – Saigon kapituleerub tingimusteta Põhja-Vietnamile
2. juuli 1976 luuakse ühtne Vietnami Sotsialistlik Vabariik
1975 aastal võtsid kommunistid võimu ka Kambodžas ja Laoses, Kambodžas võimule tulnud punased khmerid tapsid genotsiidis 15% elanikkonnast.

Koostanud Kaur Alasoo ja Hando-Laur Habicht.