Olen nüüd viimastel päevadel hoolega kõike Pronkssõdurit puudutavat jälginud ja foorumeid/ajaveebe lugenud ning on tekkinud mitmeid mõtteid, mida tahaks siia kirja panna.
Paar päeva tagasi sattusin Vene Äripäeva lehel peale järgmisele kommentaarile:
????? ?????? ?????, ??? ?????????? ?? ?????????? ???????? ????????? ????????c???? ??????? ?? ? ??????, ?? ? ??????,?? ? ????????? ?????? : ” ??????????? ????, ??? ?? ?????, ??? ?????????? ??????.”
Vabatõlkes võiks see tähendada midagi sellist: “Stalin teadis, et USA ei ole Euroopasse, Jaapanisse ega Austraaliasse püstitanud ühtegi mälestusmärki Ameerika sõdurile ja ütles selle peale: “Kapiltalist on rumal, ta ei tea, kuidas juhtida masse”.” Ehk siis Pronksõduri Tallinna kesklinna püsti panemine oli 1947. aastal kindlasti poliitiline tegu, millegi sai näidata oma tugevust ja võitu Eesti üle. Seda näitasid ka seal toimunud auvalved noorte õpilastega ja igavene tuli. Kui see monument oleks rajatud vaid surnute mälestamiseks, siis oleks selle võinud ju vabalt ka surnuaiale panna. Kui paljude inimeste jaoks sellel monumendil siiani selline tähendus on, seda ma ei tea.
Tähendusest. Praegusel hetkel on sellel kujul erinevatele inimestele väga erinev tähendus. Osadele eestlastele on see kindlasti verise okupatsiooni ja Nõukogude repressioonide sümbol, vene äärmuslastele võib-olla ka Eesti-ülese võidu sümbol. Paljudele noorematele, kes ei ole eesti ühiskonda hästi sulandunud, on ta aga võib-olla venelaseks olemise tunnus, ainuke asi, mis ühendab neid Venemaaga või siis lihtsalt üks püha koht kus käia. Seetõttu tundubki mulle, et viis kuidas valitsus Pronkssõduri teisaldas (olgu siis ettekavatsetult või mitte) võib tunduda paljudele venelastele samasuguse solvanguna, nagu oli moslemitele Muhammedi pilapiltide avaldamine Taani ajalehes. Pingeid lisab muidugi ka vene ajakirjandus, mis levitab tahtlikult valeinformatsiooni.
Lahendustest. Kindlasti ei nõustu ma Öise Vahtkonna ja Venemaa nõudmistega, et Ansip peaks tagasi astuma. Pigem nõustun ma tänase Äripäeva juhtkirjaga, kus öeldi, et ta peaks edasi astuma, ehk siis proovima leida dialoogi ja lahendama konflikti rahumeelselt. Valitsuse tagasiastumine suurendaks ebastabiilsust veelgi. Savisaare poolt kokkukutsutud Kodurahu foorumiga on olukord natuke keerulisem. Ühelt poolt on see väga hea ja vajalik idee, sest probleemidest rääkimist kahe kogukonna vahel on vaja. Teisalt aga tundub mulle, et Savisaare viimased sõnavõttud on ajendatud rohkem endale häälte võitmisest kui siirast soovist rahu saavutada ja ka see foorum ei pruugi tema poolt juhituna muud eesmärki kanda. Parem oleks, kui seda teeks keegi erapooletu isik, nagu soovitas Erkki Sven-Tüür.
Riigikeelest. Viimastel päevadel on vene äärmuslikud rühmitused taas hakanud nõudma vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamist. Sellega ei saa ma mitte kuidagi nõustuda, ja isegi mitte ainult selle pärast, et ma peaks eesti keelt väga tähtsaks. Põhiline põhjus, miks ma ei nõustu on see, et selline samm ei lahendaks ühtegi praegust tõsist probleemi, milledeks on kahe kogukonna eraldatus ja omavahelise läbikäimise puudmine. Fakt on see, et praegused eesti koolilõpetajad väga suures osas ei räägi vene keelt ega saa sellest aru, kuigi on seda 7 või enamgi aastat õppinud.
Kaur :: May.02.2007 ::
Poliitika ::
3 Comments »
