Selle teemaga seostub ka Paul Graham essee “Why Nerds are Unpopular“, milles autor üritab muuhulgas juurelda ka koolivägivalla põhjuste üle.

If it’s any consolation to the nerds, it’s nothing personal. The group of kids who band together to pick on you are doing the same thing, and for the same reason, as a bunch of guys who get together to go hunting. They don’t actually hate you. They just need something to chase.

Täiendus: Tänases Postimehes ilmus selle filmi kohta väga mõtlemapanev artikkel Anti Liivilt.

Täiendus! 

Marta soovitusel leidsin veel kaks konspekti, mis asuvad siin ja siin.

Natuke koolijuttu kah. Paar päeva tagasi leidsin ma ühe hea füüsika konspekti, millest võiks kõigile füüsika eksami tegijatele kasu olla. Täna panin üles ka oma ühiskonnaõpetuse arutluse teemal “Üleminek käsumajanduselt turumajandusele – Eesti valikud ja võimalused”, mida ma üks kord varem lubanud olin. Ja kellele väheks jääb, siis Hando oma asub siin.

Nüüd on üleval ka teine osa.

PS! Ma arvan, et kõik, kellele see postitus mõeldud oli, said ka sellest aru, teistel palun seda lihtsalt mitte tähele panna.

    Valgustatud absolutism oli Euroopas levinud 17.-18. sajandil. Üheselt on raske öelda, kas absolutism oli Euroopale vajalik, sest osades valdkondades ta oli edukas ja vajalik, teistes jälle mitte.

    Absolutism oli üldiselt edukas hariduse levitamises, näiteks Austrias Maria Theresia ajal laiendati rahvakoolide võrku ja tööliste ettevalmistamiseks töötamaks manufaktuurides loodi kutsekoole. Rootsis taastati 19. saj lõpus Uppsala ülikool ja Gustav II Adolf määras selle kantsleriks Johan Skytte, kes tegi ülikoolile suure annetuse, nii et ülikool sai jalad alla ja avati ka Tartus, Turus ja Lundis. Samas ei olnud kõik riigid nii edukad. Preisimaal kehtestati 1719. aastal Sõdurkuninga poolt üldine koolikohustus ja Friedrich II ajal võeti vastu „Maakoolide reglement“ ning rajati palju uusi koole, kuid kooliõpetajatel puudus tihti haridus ja inimesi püüti kepihoopidega targakse teha.

    Valgustatud monarhia oli edukas ka majandusreformide teostamisel, näiteks Preisimaal rajas Friedrich II palju uusi külasid ja levitas kartulikasvatust. Austrias teostas Maria Theresia finantsreformi, mille käigus kehtestati riigis üldine tulumaks ja kaotati tollipiiridkeisririigi sees. Samas ei oldud nii edukad Prantsusmaal kus Louis XVI ajal püüdis Turgot turumajanduse seadusi rakendada feodaalühiskonnas, sest 1774. aastal oli kehv viljasaak, mis põhjustas vilja vähesust ja tänu turumajandusele vilja hinna tõusu. See põhjustas omakorda rahvarahutusi.

    Oldi veel edukas ka ususallivuse probleemi probleemi lahendamisega, Peter III ja Gustav III kehtestasid vastavalt Venemaal ja Rootsis täieliku usuvabaduse ning ka Preisimaal kehtis usuvabadus. Ususallivuse probleem säilis aga Prantsusmaal ja Inglismaal.

    Oli ka neid valdkondi, kus valgustatud absolutism ei olnud edukas. Üheks neist oli talupoegade olukorra parandamine. Näiteks üritas Preisimaal Friedrich II vähendada talupoegade teopäevi kolmeni nädalas ja takistada talumaade mõisastamist, aadlikud aga olid selle vastu ja reformid teostati ainult mõnes piirkonnas. Prantsusmaal taotati Turgot’ eestvedamisel Louis XVI ajal talupoegade teeehitamise kohustus ja teid pidi hakatama ehitama kõigilt seisustelt kogutud maksude eest, kuid kaks aastat hiljem see reform tühistati privilgeeritud seisuse vastuseisu tõttu. Ka siin esines erandeid, näiteks kaotati Austrias 1781. aastal pärisorjus.

    Probleeme oli absolutistlikel kuningatel ka riigivalitsemisega, näiteks Prantsusmaal ei valitsenud tihti mitte kuningad vaid regendid (Richelieu Louis XIII ajal) või kuningate ametlikud armukesed (Louis XV ajal). Venemaal olid tavalised ka paleepöörded, sest mitme valitseja võimule tõusu seaduslikkus oli küsitav ja õukonnagrupeeringute omavahelistesse võitlustesse sekkus ka kaardivägi.

Valgustatud absolutism oli edukas hariduse ja usuprobleemi lahendamisel ning majandusreformide teostamisel, ning ei olnud edukas talupoegade olukorra parandamisel ja probleemide lahendamisel riigivalitsemises. Kuna edukaid valdkondi oli rohkem, siis võib öelda, et absolutism oli Euroopale vajalik.

Piibel koosneb kahest osast- Vanast ja Uuest Testamendist. Vana Testamendi raamatud on kirjutatud enne Jeesuse sündi, Uus Testament aga esimesel sajandil peale Jeesuse sündi.

Mis keeles on kirjutatud?

Vana Testament kirjutati vana-juudi keeles. Uus Testament aga kreeka keeles, mis oli tolle aja kultuurikeeleks.

Mis keeles kõneles Kristus? Aramea.

Messias - judaismis oodatud väljavalitu ja Jumala Poeg, pidi tooma maale rahu ja õigluse, aitama vaeseid. Kristlased pidasid messiaseks Jeesust, kes tegi seda oma surma läbi.

Taavet ja Koljat - Koljat oli hiiglase kasvu sõjamees, kes võitles vilistite leeris. Tal oli seljas soomusrüü, peas vaskkiiver, ja käes tohutu oda. Tema ees käis kilbikandja. Koljat teotas ja naeris Jumala rahvast. Ta kutsus iisraellaste hulgast kedagi kahevõitlusele, teatades, et iisraellaste võidu korral jäävad vilistid iisraellaste orjadeks, Koljati võidu puhul on aga lugu vastupidine. Ükski Iisraeli sõjamees ei julgenud Koljatile vastu astuda. Taavet, kes oli tulnud iisraellaste leeri vendadele toitu viima ning nende käekäigust teateid tooma, läks kuningas Sauli juurde ja teatas oma valmisolekut Koljatiga võitlema minna. Saul küll algul keelas teda, kuid hiljem lubas Taavetil minna. Taavet võttis oma kepi, valis ojast viis siledat kivi ja pani need oma karjasepauna. Ling käes, astus ta hiiglasele vastu. Koljat nägi lähenevat Taavetit ja hakkas naerma. Kui koljat liikuma hakkas, jooksis Taavet talle vastu, lingutas kivi ja tabas Koljatit sellega otsaette, nii et kivi hiiglase laupa tungis. Nüüd jooksis Taavet mahakukkunud vilisti juurde ja surmas ta tema enese mõõgaga. Kui vilistit nägid, et nende kangelane on surnud, põgenesid nad kabuhirmus.

Iiobi sõnum – Erandlikuna seisab Vana Testamendi ja tegelikult kogu Piibli raamatute jm kirjutiste seas Iiobi raamat. See on jutustus vagast jumalamehest Iiobist, kelle Jumal proovile paneb. Jumal võtab temalt kõik, mis tal on ja mis tollal ühe enesest lugupidava eduka mehe seisuse juurde kuulus. Iiob kaotab oma kariloomad, sulased, koguni oma lapsed, viimselt kogu oma maise vara. (NB! Muiste loeti ka naine, lapsed ja sulased-teenijad mehele kui perekonna peale kuuluva liikuvvara hulka.) Sellest ka ütlus: Iiobi sõnumeid kuulutama. See tähendab kellelegi halbu uudiseid teatama.

Kain ja Aabel – Kain ja Aabel olid Aadama ja Eeva pojad. Kain oli põllumees ning Aabel karjakasvataja. Kui jõudis kätte lõikusaeg, ohverdasid mõlemad vennad jumalale. Kain tõi ohvriks vilja oma põllult ja Aabel noore looma oma karjast. Jumal võttis Aabeli ohvri vastu, kuid Kaini oma mitte. Selle peale Kain vihastas. Jumal tahtis küll Kaini õigele teele juhatada, kuid oli juba hilja, ta oli oma otsuse teinud. Kord, kui Kain juhtus olema Aabeliga kahekesi, tungis ta Aabelile kallale ja tappis ta. Kainist sai hulkur ja põgenik. Kain oli esimene mõrvar maa peal ja Aabel esimene mõrvaohver.

End läätseleeme eest müüma – tänapäeval end väga odavalt müüma.

10 käsku:

• „Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!”

• Ära tee endale ebajumalaid, pilte, mis esitavad nelijalgseid loomi, linde või kalu. Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.

• Ära võta Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu, sest Jehoova ei jäta seda karistamata.

• Pühitse puhkepäeva! Kuus päeva tee tööd, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala puhkpäev.

• Austa oma isa ja ema, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mida Jumal sulle annab.

• Ära tapa.

• Ära riku abielu.

• Ära varasta.

• Ära valeta.

• Ära ihalda ligimese maja, naist, teenijat, härga, eeslit, ega midagi, mis kuulub temale.

Kuldvasika kummardamine – Mooses viibis Siinai mäel kõneledes Jumalaga. Samal ajal olid teised mäe jalamil laagris. Kuna Mooses viibis mäel liiga kaua, kogunesid nad Aaroni ümber ning palusid tal teha neile jumal, kes käiks nende ees, sest nad ei teadnud, mis on Moosesega juhtunud. Aaron käskis koguda kokku kõigi kuldrõngad ning valmistas sellest kullast vasika. Rahvas nägi seda ning hakkas seda ülistama. Järgmisel hommikul tõusid nad vara ja ohverdasid vasikale. Peale seda hakkasid nad selle juures sööma, jooma, tantsima, laulma.

Käsulaud- kivitahvlid käskudega, mille Mooses saab Jumala käest Siinai mäel ning mille ta hiljem puruks lööb nähes Iisraeli rahvast kummardamas kuldvasikat, mille Aaron oli valmistanud rahva palvel ning mille eesmärk oli nende juhtimine.

Taevamanna- Liikudes läbi kõrbe, sattus Egiptusest tagasi kodumaale minev Iisraeli rahvas Siinai kõrbesse, kus polnud midagi süüa. Kogu Iisraeli rahvas hakkas selle üle nurisema. Selle peale ütles Jumal Moosesele, et Iisraeli rahvas sööb juba samal õhtul leiba ja hommikul leiba. Hommikul oli laagri ümber maas kastekord. Kui kaste haihtus, jäi maapinnale soomusetaoline kiht, peenike nagu härmatis. See sai nimetuse manna. Seda mannat, millel oli meekoogi maitse, sõi Iisraeli rahvas 40 aastat, kuni ta jõudis Kaananimaa piirile. Tänapäeval- taevaõnnetus.

Egiptuse vangipõlev- kuna Jaakobi lapsi oli saanud väga palju, hakkasid egiptlased neid kartma. Seetõttu sunniti nad raskesse orjusesse jõhkrate järelvalvajate all.

Taaniel lõukoerte koopas- Taaniel ise on lugupeetav ka pärslaste poolt vallutatud Babüloonias. Ta on kuninga sõber, see positsioon äratab teistes kadedust. Kuningalt petetakse välja seadus, mille järgi kuu aja jooksul on keelatud palvetada muude jumalate kui kuninga ees. Muidugi ei lepi Taaniel sellega, vaid palvetab Jumala poole 3 korda päevas. Vastu oma tahtmist laseb kuningas ta lõvikoopasse heita. Hommikul nähakse, et Jumal päästab omad mitte ainult tule, vaid ka kiskjate käest. Kui Jumal tahab omi kaitsta, ei saa neile midagi halba juhtuda.

Simson ja Deliila – Simsonil on üliinimlik jõud, mille jõud peitus tema juustes. Veel enne Simsoni sündimist keelas jumal tema vanematel poja juukseid lõigata, temast pidi saama jumala nasiir ning inimene, kes päästab Iisraeli rahva vilistite käest. Vilistid aga püüdsid teda tappa, kuid see ei õnnestunud, sest Simson oli niivõrd tugev ning nad ei suutnud avastada tema jõu saladust. Selleks palusid vilistid Deliilat, Simsoni armastatud naist, see saladus välja uurida. Palju kordi usutles Deliila Simsonit. Lõpuks tüdines Simson ta pealekäimisest nii ära, et avaldaski oma jõu saladuse- ta juukseid pole kunagi lõigatud, sest juba enne sündimist oli ta eraldatud jumalale. Kui teda pöetakse, siis ta jõud lahkub temast ning ta on nagu kõik teised inimesed. See teada saades, uinutas Deliila Simsoni magama ja kutsus vilistid. Need pügasid Simsoni juuksed ära, ta hakkas nõrgenema ning jõud lahkus temast.

A ja O – alfa ja oomega, esimene ja viimane täht kreeka tähestikus. Sümboliseerib jumalat kui elu algust ja lõppu.

12 apostlit – ristiusu rändjutlustajad ja koguduse rajajad 1-2 saj.

• Bartolomeus

• Jaakobus Noorem

• Andreas

• Juudas (hiljem Matteus)

• Peetrus

• Johannes

• Toomas

• Jaakobus Vanem

• Filippus

• Matteus

• Juudas (Taddeus)

• Siimon

4 evangelisti + sümbolid

Matteus- tiivuline inimene

Markus- lõvi

Luukas- härg

Johannes- kotkas

Petlemma täht - täht, mis juhtis kolm hommikumaa tarka Jeesuslapse juurde.

Kolm hommikumaa tarka – Aasias hommikumaal elasid 3 tarka meest, kes olid uurinud täheteadust ja planeete. kord märkasid nad tähistaeval uut eredat tähte ja otsustasid et see on täht, mis paistab juutide Kuningale, kes pidi siia maailma tulema. Nad asusid teele Jeruusalemma poole jälgides tähte. Kui nad jõudsid Jeesuse juurde kummardasid nad last ja kinkisid talle kallihinnalised kingitused: kulla, viiruki, mürri.

Juuda suudlus – Juudase äraandlik suudlus, millega ta vahimeestele Ketsmani aias Jeesuse välja andis. Tegu, mille tagajärjeks oli ristilöömine. Tänapäeval hea näoga käkikeeramine, reeturlik tegutsemisviis.

Juuda seeklid – Juudas Iskariot, Uues Testamendis Jeesuse Kristuse 12 apostlit see, kes ta 30 hõbeseekli eest reetis; Kristust suudeldes andis ta kinnivõtjaile tema isiksusest märku. Juudas on reetlikkuse võrdkuju.

Laatsaruse äratamine – lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Eluaeg on vaene Laatsarus lamanud rikka mehe ukse ees ja toitunud leivaraasukestest. Siis aga surevad mõlemad ja pärivad oma palga. Rikas mees satub põrgusse. Piineldes tõstab ta oma pilgu üles ja näeb taevas Laatsarust istumas esiisa Aabrahami süles. Osad on vahetunud. Rikka mehe rikkusel pole vähimatki väärtust, kuid Laatsarus on rikas Jumalas.

Apokalüpsis – püha Johannese nägemus. Evangelist apostel Johannese allegooriline nägemus Ilmutusraamatus ennustades Kristuse teist tulemist, tema Uut Jeruusalemma maa peal, Saatana lõplikku kukutamist ja kurjusejõudude hävitamist. Samuti sisaldab nägemusi apokalüptilistest olenditest, Jumala tallest, seitsmendast pitserist, neljast apokalüpsise ratsanikust ja vihakobaraist.

Apokriva – Piiblist välja jäetud osa.

Noa laeva lugu – Jumal on pettunud kõigis inimestes peale Noa ja tema perekonna ning selleks et need hävitada korraldas ta veeuputuse, aga et kõiki loomi päästa käskis Jumal ehitada laeva, kuhu peale saaksid tulla kõik maailma looma ja putuka liigid ning Noa perekond. Kui uputuse päev lähenes läksid kõik laeva ja Jumal sulges veel nende tagant laeva luugi. Veeuputus kestis vähemalt 6 kuud ja kogu selle aja olid kõik need loomad laevas.

Kolgata mägi – Mägi kuhu Jeesus Kristus pidi minema rist kaelas ja kus ta risti löödi ning suri.

Variser – Variserid uurisid pühakirja ja seletasid seda teistele inimestele, aga nad ise ei järginud pühakirja õpetust. Nad olid uhked ja teesklesid, et nad olid teistest usklikumad. Jeesus ütles, et nad olid silmakirjalikud ja juhtisid inimesi eksiteele. Tänapäeval variserlik käitumine on silmakirjalik käitumine.

Maailma loomine - Alguses oli kaos ja pimedus. Siis lõi Jumal taeva ja maa ning valguse. Ka vee ja tooduse. Seda kõike suutis ta 3 päevaga. Neljandal ja viiendal päeval lõi ta ka loomad. Kuuendal päeval tegi ta inimese oma näo järgi. Esimesteks inimesteks olid Aadam ja Eeva, kes elasid Eeden aias.

Oma käsi puhtaks pesema – Kui Pilaatus nägi, et kära läks aina suuremaks, siis võttis ta ämbrist vett ja pesi oma käsi rahva nähes ning ütles: “Ma olen süüta selle verest! Küll te näete! See on tänapäeval: mitte süüd enda peale võtma.

Oma risti ise kandma - Jeesus pidi ise Kolgata mäele minnes kandma oma risti. Tähendab: täitma kõrgema poolt määratud rasket kohustust, kannatama kõiki elu katsumusi.

Meie isa palve:

Meie isa, kes sa oled taevas,

Pühitsetud olgu sinu nimi,

Sinu riik tulgu,

Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal,

Meie igapäevast leiba anna tänapäev,

Ja anna andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele,

Ja ära saada meid kiusatusse

Vaid päästa meid kurjast,

Sest sinu on riik ja vägi ja au igavesti

Aamen

Soodom ja Komorra – Soodoma ja Komorra elanikud olnud üpris patused ja teinud kõike teistmoodi kui Jehoova oli käskinud. Homoseksualism olevat olnud Soodomas tavaline. Heategevus olnud seadusega keelatud, isegi sandile annetamine kohtuga karistatav. Rändajad olevat paljaks riisutud, aga igaks juhuks ikka kambakesi, nii et iga röövli saagiosa jäi allapoole tõsise kuriteo künnist. Kui aga võõras majja öömajale võeti, olevat teda vajadust mööda lühemaks lõigatud või pikemaks venitatud, et oleks täpselt voodi pikkune. Kõige hullem: soodomlased kummardanud Kuud ja Päikest! Muidugi ei võinud Jehoova selliseid jõledusi kaua kannatada ja otsustas Soodoma ning sama patuse Komorra hävitada.Abrahami palved, et ehk leidub neis linnades ka korralikke inimesi, ei aidanud. Suure kauplemise pääle soovitas Jumal Abrahami vennapojal Lotil koos perega Soodomast ilma tagasi vaatamata põgeneda. Nii nood tegidki. Loti uudishimulik naine vaatas üle õla tagasi ja muutus ehmatusest soolasambaks. Oli ka põhjust: nurjatutele linnadele sadas parajasti taevast tuld ja väävlit, nii et nad koos oma rahvaga maa päält kadusid. Tookordse hävingu ja paanika järgi ütlebki kõnekäänd: segi nagu Soodom ja Komorra.

Mäejutluse põhisisu- Jeesus läks mäe otsa ja istus sinna maha, ka jüngrid kogunesid tema ümber. Jeesus rääkis paljudest asjadest, ütles neile, et neid tema pärast kiusatakse ja laimatakse, aga see kõik tasutakse taevas. Ta rääkis, jüngirte õpetus on parem kui kirjatundjate ja variseride oma ja, et iga mees kes tapab või oma venda vihkab läheb kohtu alla ja, et kui annetust tuues miski halb meelde tuleb, jäta aga annetus sinnapaika ja lepi kõiksepealt ära. Veel rääkis ta, et abielu ei tohi rikkuda ja juba võõra naise peale vaatamine on abielu rikkumine, ka abielu lahutus ei olnud lubatud. Jeesus ütles ka, et valet ei tohi vanduda ja, et kui keegi sind vastu ühte põske lööb siis keera teine ette. Jeesus käskis ka vaenlasi armastada ja nende eest palvetada.

Selline arutlus sai kunagi 12. klassis kirjutatud, äkki on kellelegi veel kasulik.

Üleminek käsumajanduselt turumajandusele toimus Eestis peale Nõukogude süsteemi lagunemist 1980. aastate lõpus. Selle tinglikeks piirideks võiks lugeda 1987. aastat, mil avaldati ajalehes Edasi Isemajandava Eesti plaan ja 1995. aastat, mil taasiseseisvunud Eesti majandus esimest korda kasvama hakkas. Plaanimajandusest tuli loobuda, sest see ei olnud enam efektiivne viis tootmise juhtimiseks. Plaanikomitee ei olnud võimeline õigesti hindama tarbijate soove ning koordineerima 24 miljoni erineva toote tootmist, valitses pidev defitsiit ja samal ajal toodeti kasutuid kaupu üle. Eestil tuli selle protsessi käigus kaaluda mitmeid võimalusi ja teha nende hulgast tähtsaid valikuid. Millised need olid ja kas need on Eestile edu toonud?

Ühed tähtsaimad neist olid kindlasti rahareformiga seotud küsimused. Põhilised võimalused olid järgmised: kas siduda Eesti kroon mõne välisvaluutaga jäigalt, või lasta keskpangal kurssi kontrollida, millise valuutaga Eesti kroon siduda ja milline peaks olema vahetuskurss. Keskpanga poolt kontrollitava kursi eeliseks on see, et riigil on otseselt võimalik sekkuda rahanduspoliitika kaudu majandusse ja seda reguleerida. Selline tegevus nõuab aga väga suuri teadmisi ja valed otsused võivad kasu asemel hoopis veel suuremat kahju tuua. Näiteks USA keskpanga otsus peale internetimulli lõhkemist intresse järsult langetada pani küll majanduse uuesti kasvama, kuid samal ajal põhjustas ka praegu väga aktuaalse kinnisvarahindade järsu tõusu. Eestil 1992. aastal vajalikud teadmised ja kogemused puudusid ning seetõttu otsustatigi fikseeritud vahetuskursi kasuks. Välisvaluutadest kaaluti põhiliselt USA dollarit, Saksa marka, Soome marka ja Rootsi krooni. Lõpuks otsustati siiski Saksa marga kasuks, sest see oli Lääne-Euroopa üks mõjukaimaid ja stabiilsemaid valuutasid ja Eesti tähtsaimaks kaubanduspartneriks pidigi saama just Lääne-Euroopa.

Kõige rohkem vaidlusi tekitas kursi küsimus. Kas vahetada Eesti kroonid saksa marga vastu 1:1 või mingi väiksema kursiga? 1:1 kursi kasuks rääkis see, et inimeste elatustase oleks alguses mingil määral tõusnud, sest lääne kaubad oleks odavamad olnud ja ka inflatsioon oleks pidurdunud, sest hindadel poleks enam tõusuruumi. Põhiliseks miinuseks oleks olnud see, et kodumaised kaubad poleks suutnud importtoodetega konkureerida, mis oleks omakorda põhjustanud pankrotte, tööpuudust ja elatustaseme langust. Nii juhtus näiteks Ida-Saksamaal, kus Ida-Saksa mark vahetati Lääne-Saksa marga vastu suhtes 2:1 ja senised palgad säilitati suhtes 1:1. Ettevõtted ei suutnud piisavalt kiiresti enda tootmist uuendada ja läksid pankrott, tekkis tööpuudus ja inimesed hakkasid Lääne-Saksamaale välja rändama (mille vältimiseks selline rahareform tehti). Lõpuks otsustati Eestis kursi 1:8 kasuks, mis vastas umbes tolleaegsele rubla tegelikule kursile Saksa marga suhtes. Viimasel ajal ei kahtle keegi enam selles, et madalam vahetuskurss oli õige, vaieldakse ainult selle üle, et kas äkki 1:6 oleks majandusele paremini mõjunud.

Teine väga tähtis küsimus oli tulumaksuküsimus. Tuli valida kahe võimaluse vahel, kas säilitada senine astmeline maksusüsteem või minna üle proportsionaalsele tulumaksule? Kumb parem on, või mis on ühe või teise eelised, on väga raske öelda, sest ka proportsionaalne süsteem on oma olemuselt astmeline – nimelt koosneb ta maksumäärast ja tulumaksuvabast miinimumist, alla mille maksu maksma ei pea. Lisaks mõjutab astmelist süsteemi väga palju see, kui palju tal astmeid on ja millised need on. Seda näitab kasvõi see, et üks poliitiline erakond tuleb igadele valimistele loosungiga taastada astmeline tulumaks. Ühetaolise süsteemi kindlaks eeliseks võib pidada tema lihtsust, nagu Mart Laar ütles: „Seda on lihtne maksta ja sellest on raske kõrvale hoida“. 1992. aastal peaministriks saades ta selle ka, hoolimata välisekspertide (IMF) vastuseisust, kehtestas ja praegu peetakse seda üheks Eesti majandusedu põhjuseks. See on kiirendanud majanduskasvu, vähendanud tööpuudust ja toonud riigieelarvesse palju vahendeid. Minu arvates on see ka sotsiaalselt õiglane, kuid ilmselt on see rohkem maailmavaate küsimus.

Turumajandusele üleminekul on väga tähtis osa ka panganduse reformimisel, sest käsumajanduse ja turumajanduse tingimustes toimivad pangad väga erinevalt. Plaanimajanduses on kliendid rangelt ühe pangaga seotud ja pangad ei pea nende pärast omavahel võistlema. Ka laenude andmises ei pea pangad eriti muret tundma, sest seda tehakse vastavalt riiklikule plaanile ja riik ei lase ühelgi ettevõttel pankrotti minna. Turumajanduses on kõik aga hoopis vastupidi. See tõi endaga kaasa panganduskriisi, sest paljudel pankadel oli nõukogude ajast jäänud halbu laene, mida oli väga raske tagasi saada, majandusolukord oli üldiselt väga ebastabiilne ja pankuritel ei olnud mittemingisuguseid kogemusi, kuidas hinnata riske uute laenude andmisel. Eesti pidi otsustama, milliseid panku ja kuidas päästa, selleks et säilitada majanduses mingisugust stabiilsust, samas aga võimalikult vähe raha kulutada, sest riigi rahalised vahendid olid väga piiratud. Kõige rohkem intriige ongi tekitanud see, et miks lasti Tartu Kommertspangal pankrotti minna, samal ajal aga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP) ja Balti Ühispank (UBB) päästeti, kuigi nad olid suhteliselt sarnases olukorras. Urmas Kaju on 2001. aastal Eesti Päevalehes öelnud, et kahe suure kommertspanga (UBB ja PEAP) ja riigipanga (Põhja-Eesti Aktsiapank kuulus Eesti Pangale) pankrott oleks põhjustanud Eesti majanduskeskkonna kokkuvarisemise ja nende päästmine oli seetõttu vältimatu. Lisaks on Eesti Pangale etteheidetud võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist, sest osad said oma varad täielikult tagasi, mõnedele aga ei jäänud midagi. Selle põhjuseks oli see, et ei osatud veel panganduskriiside puhul käituda ja ei teatud, kuidas raha jagada. Väljaspool Eestit peetakse aga meie toimetulekut selle kriisiga üsna edukaks, sest kui näiteks Soomes kulus 1991-1995 aastal samasugusest kriisist välja tulemiseks 15% SKP-st, siis Eestil oli see summa hinnanguliselt 8%.

Selleks et turumajandus saaks hästi toimida, peab olemas olema tsiviilühiskond. Seetõttu pööras Eesti väga palju tähelepanu näiteks valitsuse ja kohtu reformimisele ning uue seadusandluse loomisele. Ei saa olemas olla ausat konkurentsi, kui ei ole erapooletut kohtusüsteemi, kus seda vajadusel tõestada saaks. Venemaal neid reforme läbi ei viidud ja seetõttu vohab seal veel praegugi korruptsioon, kohtud on allutatud valituse ideoloogia alla, puudub pressivabadus jne. Seda ilmestab väga hästi ka hiljutine Jukose skandaal, mida mitmel pool läänemaailmas taunitud ja ebaseaduslikuks peetud on. Jukost süüdistati maksupettustes ja lõpuks pika kohtuprotsessi tulemusena mõisteti selle juht vangi ning firma varad läksid üle riigifirmale, protsessi tegelikeks tagamaadeks peetakse aga Hodarkovski opositsioonipoliitikute toetamist. See sündmus peletas palju välisinvestoreid Venemaast eemale ja vähendas nende silmis Venemaa usaldusväärsust äripartnerina. Kõike seda võib pidada üheks põhjuseks, miks Eesti on Venemaast majanduslikult edukam olnud.

Plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku juures on väga tähtis osa ka reformide läbi viimise kiirusel. Nende riikide majandus, mis on reformid kiiremini lõpuni viinud, on ka varem kasvama hakanud. Näiteks olid üheksakümnendate alguses mitmed teised Ida-Euroopa riigid, nagu Poola ja Sloveenia, Eestist majanduslikult eespool, sest nad vabanesid nõukogude režiimist varem ja said ka reformidega varem alustada. Ka Eestis otsustati reformid, kohe, kui võimalus tekkis, võimalikult kiiresti läbi viia, mis alguses mitmetele välisvaatlejatele ja -nõustajatele ei meeldinud, kuid mis on Eesti hilisema edu üks põhjuseid. Gruusias on aga näide teisest äärmusest – seal jäid reformid toppama ja riik langes sügavasse majanduskriisi. Selle sügavusest annab aimu näiteks see, et esimest korda koostati seal riigieelarve alles eelmisel aastal.

Turumajandusele üleminekul oli Eestil mitmeid võimalusi, mille hulgast valida, ja üldjuhul on need otsused ka edu toonud. Kindlast on kasulikud olnud Eesti krooni sidumine Saksa margaga, proportsionaalne tulumaks, tsiviilühiskonna loomine ja üldine otsus reformid kiiresti läbi viia. Natuke võib kahelda panganduskriisi lahendamises ja selleks valitud meetmetes, kuid Eestil puudusid varasemad sellealased kogemused ja ka rahalised vahendid midagi oluliselt teistmoodi teha.

Peategelane on noor Julien (19a), kes pole kordagi kodukülast välja saanud ja on ka külas käinud ainult kahel inimesel. Vanal sõjaväearstil (sõber) ja kiriklas, sest teeskleb et tahab preestriks saada.

Julien on tegelikult hirmutavalt tark ja andekas ja võtab kõike mõistusega. Jumaldab Napoleoni – kuid kuna see mees pole sel ajal ühiskonnas väga soositud, varjab seda. Ta tunneb, et peab olema kõiges tasemel ja teistest parem. Põlgab oma perekonda – isa ja vendi, sest need on ainult lihasmass ega mõista tema raamatulembust. Vennad peksavad teda tihti, sest tajuvad tema loomupärast üleolekut neist. Isa peab teda kasutuks logardiks. Seega on päris hea, kui linnapea otsustab Julienist oma lastele koduõpetaja teha. Isa saab logardist lahti, Julien parema elu. Linnapea, härra Rénal kardab väga, et kuna Julien on nii tark ja võimekas, äkki ta läheb tema rivaali, härra Valenod’ lapsi õpetama kui see talle rohkem raha pakub. Seega ka maksab hästi. Linnapea naine, proua Rénal, on õrn ja kogenematu, ligi kolmekümneaastane naine, kes pole kunagi mõelnud, et naised võiksid meestega võrdväärsed või targemad olla. Ta on leppinud oma abikaasa halvustava suhtumisega naissoosse ega ootagi temalt midagi rohkemat. Ta kasvatab oma lapsi, toetab abikaasat ega oskagi elult midagi paremat tahta. Ainus hirm uue koduõpetajaga seoses on see, et too tema lapsi võiks tahta ära võtta – nagunii veedaksid lapsed hoopis rohkem aega õpetajaga kui temaga. Lisaks kartis proua Renal ka seda, et äkki hakkab Julien tema lapsi füüsiliselt karistama. Kuid Julieni ja tema alandlikku olekut nähes kadusid need hirm kohe. Julien polnud tegelikult sugugi alandlik, pigem kõrk ja iseteadev. Aga vaesuses kasvanud, mõjusid hiilgavad asjad talle väga sügavalt – ilusad kleidid, suur maja, kullatud nõud – selline kraam. Vähemalt alguses tegi selline toredus temaga imesid – ka inimesed selle keskel tundusid hoobilt paremad.

Ta hiilgab oma teadmistega – tahtes kunagi küreele muljet avaldada, oli ta õppinud pähe ladinakeelse Uue Testamendi, millegipärast arvas ta et kui mängib innukat preestriõpilast, on midagi parem (?). Proua Rénali hämmastab ta enesekindlus, mis esialgse võõristuse täielikult kustutanud oli. Julien avaldab peremehele muljet, saab lastega hästi läbi ja kõik on suht ok. Aga siis hakkab talle meeldima proua Rénal – arvatavasti pole tolle uhke riietus selles suhtes kuigi tähtsusetu. Lisaks proua Renali välimusele ja isiksusele sunnid Julieni tegudele ka tema eneseuhkus ja pidev saavutusvajadus, soov olla teistest parem. Ta saavutab selle, et kõrge kõlblustundega, aga romantline proua ei tõmba enam oma kätt ära, kui Julien seda hoida püüab.

Pidevalt häirib noormeest mõte, et proua võibolla ei hinda teda tema seisuse pärast – lõhe oli ju nii suur. Alati kui talle jälle nii tundus, ta vihastas – äärmiselt uhke poiss.

Julien oli ka silmakirjalik – see, kuidas ta teistele tundus ja kuidas ta tegelikult mõtles, oli tavaliselt väga erinev. See oleks teinud paljudele haiget, kui oleks tulnud ilmsiks ta tegelik mõtteviis. Sellega seostub ka romaani moto – “Tõtt, karmi tõtt”.

Hr. Rénal kehastab talle kõigi rikaste inimeste ülbust ja kõrkust ja Julien ei ole mitte ainuke, kellele see mõjub – ta kohtleb alaväärsena ka oma naist. Julien tunneb tohutut vajadust raamatuid lugeda, kuid kardab et ilmalike raamatute lugemise rikuks ta maine ja ei oleks heaks tooniks, seega räägib ta härra Renaliga, kui vajalikud oleksid need raamatud tema lastele hariduse andmisel, aga kuna nende võtmine ei sobiks härra Renalile ega ka Julienile, laseb ta raamatud panna ühe majateenija nimele. Huvitav et ta ise samas teeskleb et ilmalikud raamatud on räpased ja põlgusväärsed. .

Julien kujutab ette, et võrgutada proua Rénal on talle kui mehele kohustuslik, seega kardab paaniliselt läbikukkumist, kui naise käe oma pihku võtab. Tegelikult tundub, et Julien on armastuseks võimetu oma arvestava enesekesksuse pärast. “Rahu polnud talle omane”. Pannes proua uskuma, et tahab teda tõesti, viib naise koguni niikaugele, et hoiab ta kätt ühel õhtul Vergys oma mehe juuresolekul (pimedas).

Julien arvab, et tema tegelemine prouadega (Rénal ja Delacroix) on nagu heategevus – nende meeleheaks, kuid tegelikult huvitab see ka teda ennast. Mõtleb välja plaani, kuidas napoleonlikult<– võita härra linnapea kõrkus ja nii naise kaudu kui äraminemisähvardustega temalt rohkem palka välja nõuda. See läheb tal korda. Kui Julienil õnnestub proua de Rénali kätt suudelda, on see siiski vaid üks võidetud lahing. Ta langeb masendusse ja korrutab endale, et ei tohi anda oma hingest neile inimestele nende raha eest liiga palju.

Ajapikku naise juures nii mõndagi saavutades hakkab Julien teda armastama, nii sellepärast, et too nii alandlik ja abitu on, kui sellepärast, et ta vajadusel ja külm ja arvestav oskab olla. Härra Valenod’ armukadedusest saadetud anonüümkiri teatab linnapeale, mis tema majas tegelikult toimub. Proua, saates ka endale Julieni abiga ühe anonüümkirja, suudab oma abikaasa küll ümber veenda, kuid leiab samuti, et Julieni teise linna seminari saatmine oleks talle kõige parem. Lahkumisstseen on liigutav.

Seminaris ei sallita Juliani eriti. Seminari direktor tundub vaenulik ja külm, teised seminaristid on rumalad ja kadedad, valitseb üldine nõmedus ja silmakirjalikkus. Julieni õnnetuseks on tema liigne tarkus – liigne tuluke ta silmis, mis näitab et sa suudab iseseisvalt arutleda – see on aga kristluses suur patt, nagu teada. Enamus õpilastest on rumalad talupojad, kes tahavad saada preestriks ainult sellepärast, et töö oleks kergem ja talvel kõht täis ja soe tuba. Poissi koguni ähvardatakse – ta peab ringi liikuma rauast sirkliga, et oleks võimalik ennast kaitsta. Täielik mandumine on see, mida Julien seal tunneb. Ta näeb suurt vaeva et mitte lasta sel kõigel endale mõjuda.

Ühe abbé aitamise eest edutatakse teda järeleaitajaks piibli asjus, üllatuslikult muutub teiste kadedus ja vihkamine aukartuseks. Abbé Pirard hakkab teda hindama ja kui talle pakutakse sekretäri kohta markii de la Mole juures, siis ta loobub sellest pakkumisest ja soovitab sellele kohale hoopis Julieni. Markii de Mole pakub selle peale aga Abbe Piradile dekaani kohta, mille too ka kastu võtab. Enne Pariisi minekut peatub Julien päeva pr. de Rénali juures (hiilib öösel redeliga tema tuppa ja jäädes sinna peitu ka järgmiseks päevaks), lihtsalt veendumaks et see teda veel armastab, ja et hüvasti jätta. Vahepeal oli proua kahetsema hakanud oma mõtlematut järeleandmist, kuid ei pannud Julieni survele kaua vastu.

Pariisis muutub palju. Ta õpib palju, saab pea et teiseks inimeseks. Markii usaldab teda täiesti ja pidades nägema paljusid hiilgavaid kodusid, ei üllata need noort maapoissi enam ja kaob aukartus kulla/karra vastu. Teistele seltskonnas ja Mathilde lähikonnas Julienile ei meeldi – teda ei peeta võrdväärseks nii tema seisuse kui hoiaku pärast.

Ühel päeval kirjutab markii kõrk ja iseteadev, seltskonnalõvist tütar Mathilde Julienile armastuskirja, mida too alguses väga umbusaldab – ta laseb teha ärakirja ja saadab originaali sõbrale Fouque’le hoidmiseks, kui on vaja midagi tõestada. (See sõber on teda juba mitmeid kordi aidanud hoolimata sellest, et Julien keeldus hakkamast tema partneriks puiduäris). Julieni vastus Mathilde’le on viisakas ja külm. Mathilde teeb Julienile ettepaneku hiilida öösel kell 1 redeliga tema tuppa. Mees on murtud – minemata ei julge jätta, au pärast; minna ka ei julge, ettevaatuse pärast. Ta kujutab ette hiiglalõksu, tema naeruvääristamiseks või koguni vigastamiseks. Ometi ta läheb. Mathilde’ toas ei paista kedagi olevat. OK, on nii ja naa, magavad koos, mõlemad tundes et see oleks nagu kohustus, tunneteta. Pärast Mathilde otsustab et Julien ei tähenda talle midagi, saadavad teineteist pikalt. Kuigi varem ei tundunud see suhtenatuke Julienile suurt midagi tähendavat, hakkab tal pärast kõige lõpetamist hirmus kahju. Vaevleb suurtes hingepiinades, Mathildel polnud temast aga tõepoolest enam sooja ega külma. Õigupoolest kartis neiu, et Julien üritab talle isandaks hakata. Kord raamatukogus võtab J seinalt mõõga, nagu tahaks Mathilde’i tappa. See paneb neiu teda jälle tahtma. Piinates Julieni juttudega oma kunagistest kiindumustest teiste vastu, veendub ta et Julien tõepoolest armastab ja kaotab jälle igasuguse huvi, hakkab isegi põlgama. Samas ta, külmalt arutledes, leiab et Julien võiks talle isegi edu saavutamisel kasuks olla. No võta siis kinni. . . Ühel õhtul ooperis hakkab teda jälle tahtma, üritab teda vihata aga ei suuda. Öösel ronib Julien jälle Mathilde’ tuppa, mõlemad on väga õnnelikud. Mathilde lõikab peast salgu juukseid selle märgiks, et Julieni igavesti armastab ja et too saaks neid kasutada, kui talle jälle põlgushoog peale peaks tulema. See saabub aga päeva jooksul. Mathilde hakkab Julieni vihkama, sõimab ta läbi. See teeb mehe maatasa – uskumatu, võrreldes sellega, kui tugev ta enne oli.

Sellest järeldub, et Julieni tegi nõrgaks see, kui ta oma eesmärke ei saavutanud – kusjuures need eesmärgid ei pruukinudki olla elutähtsad. Mida vähem naine teda armastas, seda rohkem Julien teda tahtis. Veider.

Markii saadab Julieni pikale reisile välismaale, mingi salajase asjaga ja too peab kaua ära olema. Kohtab oma venelasest sõpra vürst Korasoffi, see annab talle head nõu, kuidas Matilde’ endale võita. On terve peensusteni väljaarendatud skeem, isegi armastuskirjad saab Julien endale, kellegi kirjaniku kirjutatud, võitmaks kveekerlanna südant. Raskelt pikad, ligi 6lk ja 53 tükki. Whatta pain…Julien peab Mathilde’ kohtlema nagu kõiki teisi, ja temaga võimalikult vähe tegemist tegema nagu poleks tal temaga üldse tegemist. Järgmiseks peab ta hakkama piirama (kirjade abil) kombekat leske marssaliprouat Fervaques’i. See suhe on läbini imelik. Kui Mathilde on läheduses, püüab Julien neile mõlemale oma ilukõnega muljet avaldada. Kogu selle keerulise plaani täitmine on Julienile suureks piinaks, kuid ta usaldab seda meetodit. Kirjad, mis ta marssaliproualt saab, on sama mõttetult kõrgelennulised ja täispuhutud kui tema enda rida-realt maha kirjutatud eeposed. Mathilde saab juhuslikult teada, kuivõrd vähe Julien tegelikult marssaliprouast hoolib (näeb, et kõik marsaliproua poolt saadud kirjad seisavad lahti tegematta Julieni sahtlis) ja vihastab ta peale raamatukogus, hakkab aga samas roomama, sest on jälle Julieni armastama hakanud. Kogu määratu piin, mida Julien on pidanud läbi elama, saab tasu, kuid plaani sisse käib ka punkt, et oma kiindumust ei tohi Julien mingil juhul näidata – see hoiab naise maas . Mathilde’ kiindumus oligi sellepärast imelik, et ta kartis ja vihkas ideed tugevast mehest, kes ta kanna alla suruks, ometi igatses ja tahtis ta just seda.

Varsti jääb Mathilde rasedaks, ja tema isale rääkimine on päris raske. Markiile ei mahu pähe mõte, et tema tütar, kellest ta tahtis hertsoginnat teha, abielluks mingi väikese Julien Soreliga, puusepa pojaga. See nimi on kummitanud Julieni läbi terve raamatu. Markii teeb tast oma tütre au päästmiseks Julien Sorel de la Vernaye, on isegi peaegu nõus neid laskma abielluda, kui kõik rikub ära kiri proua de Rénalilt (hiljem, kui Julien vanglas on, tuleb välja, et kirja kirjutas tegelikult üks kirikuõpetaja kelle juures pr Renal pihil käis ja proua kirjutas ainult kirikuõpetaja sunnil selle ümber). Selles teeb naine Julieni maatasa – kirub ta merkantiilsust ja silmakirjalikkust, kuidas tal on kombeks võrgutada pahaaimamatuid naisi oma kasude huvides, jne. See kaotab kõik võimalused.

Julien sõidab kodulinna ja tulistab kirikus kaks korda proua de Rénali, esimene kord mööda ja teine kord pihta. Too küll ei sure, sest tegemist on vaid lihahaavaga, kuid Julien vahistatakse ja kohtus määratakse tema karistuseks surmanuhtlus, hoolimata sellest, et pr Renal Mathilde ja Fouque üritavad teda päästa, sest lõpukõnas tunnistab Julien kõik üles ja palun endale surmanuhtlus määrata. Giljotiin pidavat saabuma mõne aja pärast, vahepeal on kõigil aega teda külastada ja ka tal endal asju selgeks mõelda. Lõpuks ei tahagi noormees kohtuotsuse muutmist: ta lepib oma saatusega. Teda külastab pidevalt Mathilde, kes armastab meest seda enam – romantik nagu ta on. . nüüd on juba kergem Julieni samastada kunagi 16. sajandil armastuse pärast giljotineeritud de la Mole perekonna liikme Boniface de la Molega. Julien aga, imekombel, ei tunne ta vastu enam mitte kui midagi.

Julieni külastavad ta isa, kes tahab temalt saada raha tema kasvatamise eest, küree (see on pettunud), ka proua de Rénal, kes sügavalt kahetseb oma kirja ega hooli enam põrmugi oma mehe käskudest (too pole enam linnapea), tekitab loa Julieni iga päev kaks korda külastada ja teeb Mathilde’ armukadedusest hulluks (too ei tähenda mehele enam tõesti midagi, oma stseenitsemisega veel vähem). Proua Renali pärast kaebab Julien ka kohtuotsuse edasi, et teda kauem näha. Nii Fouque, pr. Rénal kui Mathilde teevad kõik, mis suudavad surmaotsuse ärahoidmiseks, kuid ei ole enam midagi teha. Julien on leppinud oma olevikuga. Ta on lahti öelnud oma kõrgetest ideaalidest, elamisest tulevikus ja see paneb kogu maailma paistma teistmoodi.

Julien sureb rahus. Proua de Rénal on küll lubanud, et ei tapa end tema surma pärast, aga sureb varsti peale Julieni hukkamist nagunii.

Julieni suurim hirm enne surma oli see, et tal ei jätku vaprust väärikalt surra – see lõputu kõrkus ei kadunud temast. Armununa oli peategelane lõputult kirglik, ei teadnud ta ehk isegi, kellesse tegelikult armunud oli.
Vanglas tahtis näha ainult proua de Rénali. Kadus auahnus, mis varem oli tema kogu elu juhtinud.
Mida külmem oli Julien, seda rohkem Mathilde teda armastas. Proua de Rénaliga oli vastupidi või peaaegu vastupidi.
Vanglas elas Julien üks päev korraga ja ei tahtnudki tagasi endist hingeseisundit – ehk oli see talle parim?
Julien on osaliselt Stendhal ise, eraldatud ja vastandatud ühiskonnale. Kirjaniku saavutus on uut tüüpi kangelane Julieni näol.

Tsitaate:

• “Miks ma silmakirjalikkust needes ise olen silmakirjalik? Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu ju mind, vaid proua de Rénali puudumine. ”
• “Ühepäeva-kärbes sünnib ilusal suvepäeval kell üheksa hommikul ja sureb kell viis õhtul. Kuidas ta mõistaks sõna öö?”
• Julien tundis end tugeva ja kindlana, nagu inimene, kes selgesti näeb, mis ta hinges sünnib. [enne surmamõistmist ta seda tavaliselt ei teadnud]
• “Kunagi veel polnud see pea nii poeetilises meeleolus olnud kui hetkel, mil ta pidi otsast löödama”

Märkus: Selle kokkuvõtte autor ei ole mina, nii et kui tegelik autor soovib siia viidet endale või üldse teksti eemaldamist, siis võib minuga ühendust võtta (kahjuks ma enam ei mäleta, kust ma selle kokkuvõtte sain).

Jupiter – Jumalate isand ja kõige tähtsam jumal. Käes hoidis ta piksenooli, mida sai ta taevast visata.

Juno – Jupiteri naine, naiste ja viljakuse jumalanna. Tema sümboliteks olid granaatõun ja paabulind.

Mars – sõjajumal, kõige tugevam ja kardetuim jumal.

Venus – Ilu ja armastuse jumalanna.

Minerva – tarkuse, õppimise, käsitöö ja tööstuse jumalanna, tema sümboliks oli öökull.

Neptune – ta oli võimas mere jumal, tema sümboliks oli kolmhark.

Ceres – viljakoristuse jumalanna, alati kirjeldatud kandmas viljapundart.

Vulcan – ta oli seppade, allmaailma ja vulkaanide jumal, kui ta liiga kõvasti lõi, siis võisid hakata vulkaanid purskama.

Diana – jahinduse ja kuu jumalanna.

Bacchus – veini ja peojumalanna, üks populaarsemaid Rooma jumalaid.

Mercury – ta oli jumalate sõnumitooja, tema kiiver ja sandaalid lubasid tal väga kiirelt liikuda ükskõik kuhu mõni jumal ta saata võis. Ta oli reisijate ja kaupmeeste jumal.

Vesta – Kodu ja südame jumalanna, roomlastele väga tähtis. Tema templis hoiti kogu aeg tuld põlemas.

Hiljem juurde võetud jumalad:

Isis – Egiptuse maa jumal. Tema kummardamine nõudis üksikasjalikke ja eksootilisi rituaale.

Pan – Kreeka mägede jumal, pooleldi kits, pooleldi inimene. Kandis alati kaasas torupilli

Mithras – Pärsia tulejumal. Teda kujutati alati surmamas püha pulli niimoodi Maale elu andmas.

Tal oli rooma armees palju järgijaid, isegi nii palju, et teda peeti sõdurite jumalaks.

Mõisted:

Kapitoolium – järsunõlvaline küngas Rooma linnas, sellest sai kindluse asupaik. Kreekas akropol.

Foorum – koosoleku- ja turuplats, kreekas agoraa.

Rahvakoosolek – kutsuti kokku, et hääletada magistraadi ettepanekute üle, lihtkodanikud ettepanekuid teha ei võinud. Hääletamine toimus elamispiirkondade ja sõjaväe osade järgi, iga andis ühe hääle. Need olid korraldatud nii, et rikkamatel oli suurem mõju.

Senat – valitsev riiginõukogu – koosnes endistest ja tegevatest magistraadidest. Senaatroid olid ametis eluaegselt. Vabariigi lõpupoole ligi 600 liiget. Juhtis välispoliitikat, sõjandust, rahandus. Kreekas nõukogu.

Kuningas – valiti rahvakoosolekul, valitses riiki koos senatiga.

Klient – vaene kodanik, andis ennast patrooni mõjuvõimu ja kaitse alla, kreekas demos. Sai patroonilt maad, kandis tema heaks koormist, käis sõjaretkedel.

Patroon – rikkas ja mõjukas kodanik, kreekas aristoi.

Proles – kõige vaesemate maata kodanike lapsed.

Magistraadid – riigiametnikud, valiti ravakoosoleku üheks aastaks. Palka ei makstud, sest riigi teenimist peeti auasjaks, sellepärast said riigiametisse kandideerida aga ainult jõukad kodanikud.

Ametisse tuli kandideerida kindlas järjekorras madalamalt astmelt kõrgemale.

Konsul – kõrgem magistraat, pidi juhtima sõjaväge.

Preetor – tegeles õigusmõistmisega, võis asendada konsulit, juhtida sõjaväge.

Tsensor – ametiaeg kestis viis aastat, valiti endiste konsulite hulgast, nad korraldasid kodanike loendust ja koostasid senaatorite nimekirja, valvasid kodanike elukommete järgi.

Diktaator – piiramatu võimuga, määrati ametisse konsuli ja senati poolt kriisi olukordades kuni kuueks kuuks. Tähtaja lõppedes pidi diktaator oma tegude eest vastust andma.

Rahvatribuun – valiti ainult plebeilist päritolu kodanike hulgast, õigus oli panna keeld ükskõik millise riigiorgani otsusele mis kahjustas rahva huve.

Rooma õigus – Roomas oli riigikorraldus ja kohtupidamine seadusega kindlaks määratud, kõigi inimeste suhtes kehtis seaduse ülimlikkus. Kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohinud ilma kohtuta süüdi mõista, kõigil oli õigus apelleerida keisrile endale. Keiser lähtus oma kohtumõistmises rooma rahva kasust ja tugines väljakujunenud seadusandlikele põhimõtetele. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik. Rooma seadused olid kujunenud välja pika aja jooksul ja lähtusid pretsedentidest, arvestati ka Kreeka seadusi

12 tahvli seadused – 450. aastal avaldatud esimene Rooma seadusekogu, sellel põhineb kogu hilisem rooma õigus.

Tsiviilõigus – seadused, mis reguleerivad inimeste omavahelisi suhteid peaaegu kõigis valdkondades.

Pontifex – sillaehitaja või teerajaja, ühed tähtsamad, nad olid valitavad preestrid, kandsid hoolt pidustuste eest, hoidsid korras kalendrit, pidasid arvutust tähtpäevade üle.

Pontifex maximus – riigi ülempreester, oli pontifexide ees, keisririigi ajal ainuvalitseja.

Flaamen – hoolitses konkreet se jumala ja pühamu eest.

Aigur – tegeles tuleviku ennustamisega.

Patriitsid – põliste suguvõsade liikmed, usuti et pärinevad kuulsatest esiisadest. Ainult nemad võisid olla riigiametnikud, jõukad maavaldajad.

Plebeid – lihtkodanikud, vaesed, vajasid patriitside laenu, jäid võlgadesse. Neil oli õigus osaleda rahvakoosolekutel.

Kirjelda etruski kultuuri:

Elasid etuuri maakonnas, päritolu on tundmatu. Võtsid üle kreeka tähestiku, kohandades selle oma keelele > kirja on võimalik lugeda, aga keelest ei saada aru. Nad oli ehitusmeistrid, meresõitjad ja metallitöötlejad. Ehitasid teid, veejuhtmeid, korrapäraseid linnu, kuivendasid soid. Oli 12 suuremat linnriiki, valitses aristrokraatia, ülikud maeti kaljusse või hauakambritesse. Usuti paljusid jumalaid, ka kreeka jumalaid, tähtis surmajärgsus, see oli nende uskumuse järgi õnnelik. Oluline ka ennustuskunst, eriti ohvrilooma maksa uurimine. Usulised tõekspidamised jäädvustati pühadesse tekstidesse. 8.-6. saj olid kõige mõjuvõimsam rahvas.

Legend rooma linna tekkimisest:

Linna rajaja on Romulus – sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna poeg. Pärimuse järgi käsiks Romuluse vanaisa tema ja tema venna Remuse tigerisse visata, vool uhtus nad aga kaldale ja emahunt võttis na oma hoole alla ja imetas neid, suuremaks saades hakkas neid kasvatama üks karjus. Täiskasvanuks saades kukutasid nad oma vanaisa võimult ja asusud endale uut linna rajama. Töö käigus puhkes tüli, Romulus tappis Remuse ja lõpetas ise ehitustööd.

Riigikorraldus:

Rahvakoosoleku roll, tähtsus:

Rahvakoosoleku tähtsus langes, sest rahvakoosolek küll valis magistraadid ja otsustas senati otuste üle, kuid keisril oli veto õigus kõiki neid otsuseid tühistada.

Senati roll:

Senat kaotas oma senise võimu, kuid ta oli siiski tähtis, sest provintside asevalitsejad ja muud tähtsad ametnikud valiti senaatorite hulgast. Senatil oli ka üsna oluline osa keisri nõuandjana.

Rooma koadanikud:

Kui Rooma vabariigi ajal olid rooma koadanikeks ainult vabad rooma elanikud, siis varase keisririiga ajal hakati kodakondsust vabamalt jagama ka provintside elanikele ja varase keisririigi lõpul anti keisri määrusega kõigile vabadele riigi elanikele kodakondsus.

Provintsid:

Vallutatud provintsid olid väga erineva arengutasemega, kuigi Rooma sidus nad ühtseks majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks, ei surutud peale oma usku, kombeid ja kultuuri. Romaniseerumist soodustas see, et poliitilise karjääri tegemiseks pidi oskama ladina keelt ja tundma rooma tavasid. Arengutaseme ja romaniseerumise ulatuse järgi jagatid provintsid kahte rühma:

• Idaprovintsid – Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus. Peamine keel oli hellenismi ajast saadik kreeka keel, see säilis ka rooma ajal. Need alad olid ka kreeka kõige jõukamad alad. Linnades säilisid kreekalik välisilme ja kreeka keelel põhinev kõrgeltarenenud kultuur. Ladina keel levis suhteliselt vähe. Ülekaalus väiketalupojad, kes harisid isiklikku või suurmaaomanikult renditud maad.

• Lääneprovintsid – Gallia, Britannia, Hispaania, Põhja-Aafrika – jäid oma arengutasemelt Roomale alla. Roomlased olid seal kultuuritoojad. Suuremad linnad tekkisid sinna alles rooma aja tulekuga ja olid seetõttu ka roomalikud, Peamiseks keeleks sai ladina keel. Seetõttu romaniseerusid need provintsid rohkem. Tänapäeval kõneldakse neil aladel ladina keelel põhinevaid romaani keeli. Linnad tekkisid ainult vahemere äärde, mujal säilitasid läänepiirkonnad põllumajandusliku iseloomu. Tekkisid peamiselt orjatööl põhinevad suurmaavaldused – latifundiumid.

Sõjavägi:

RVR ajal koosnes sõjavägi kodanikest ja liitlastest, kes kutsuti vajaduse korral kokku.

RKR asendus see Mariuse reformi tagajärjel elukutselise palgaväega. Peamine sõjaväe üksus oli leegion, koosnes ca. 5000 mehest. Leegioni põhiosa moodustasid raskerelvastuses jalaväelased, lisaks kuulusid sinna ka ratsaväeüksused. Jalaväelase varustus koosnes kiivrist, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsmetest, nelinurksest kumerat kilbist, raskest viskeodast ja mõõgast. Rivistuti väikestesse ristkülikutesse, asetsesid üksteise suhtes nagu malelaua ruudud. Peeti väga tähtsaks sõjatehnika täiustamist. Kasutati katapulte, müürilõhkujaid, piiramistorne. Õpiti ka oma sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt kaitsma. Sõjaväge värvati ka provintside elanikest. Augustinuse ajal koosnes sõjavägi 25-st leegionist kelle iga ühe kaitsta oli teatud lõik piiri.

Linna tähtsus Roomlaste elus:

Linnad olid majandus-, kultuuri- ja halduskeskused, palju suurmaaomanikud ja rikkas elasid linnades, linna nõukogu ametnikud korraldasid ümbritseva maapiirkonna asju.

Kuidas suhtusid Roomlased teiste kultuuride mõjudesse?

Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumusi. Osad avaldasid selle vastu protesti, kardeti rooma vooruste hääbumist ja kreeka/idamaade halba mõju, need ei pidurdanud kreeka kultuuri levikut. Põhijoontes säilitati rooma ühiskonnas traditsiooniline ilme.

Millised olid rooma seisused ja kuidas need muutusid?

• Kõrgeml astmel pärilik senati-aristrokraatia: RVR ajal nobeliteedi hulgast, RKR ajal said senati liikmeks ja sellega ka senati-aristrokraatia seisusesse Itaalia linnade ja provintside ülemkihi esindajad. Nende hulgast suurmaaomanikud, provintside asevalitsejad ja leegionite. Nende tunnuseks oli toogat ehtiv pupurpunane triiip.

• Teisel kohal oli ratsanikuseisus, ka rikastest ja mõjukatest inimestest. Algselt ainult roomlased, kellel oli piisavalt raha ratsahobuse ostmiseks, et sõja korral teenida ratsaväes. See sõjaline eritähendus kadus varakult, siis kuulusid sinna kõik teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikud. Nende hulgast suurmaaomanikud, kaupmehed, riigiametnikud rahaasjades, kohtunikud.

• Järgnesid käsitöölised, vabad talupojad, rentnikud ja linnas elavad kindla ja püsiva elatiseta proletaarid. Viimaste hulk kasvas Rooma linna suurenemisega, moodustasid enamuse rahvakoosolekutel. Tagamaks nende kuulekust hakati neile juba vabariigi lõpupoole äraelamiseks tasuta vilja jagama.

• Ratsanike või senaatorite kliendid. Madalaim ühiskonnakiht, võisid oma patroonilt loota materiaalset ja õiguslikku abi.

Milline oli orjade õiguslik seisund ja osa majanduses?

Orjad olid oma peremehe vara, ehk kõnelevad tööriistad. Omanik võis orjaga teha, mis iganes soovis, ka tappa. Mõnikord lasid omaniku oma orje vabaks, või lubasid nei tööl käia ja pärast ennast vabaks osta.Orje kasutati põllumajanduses ja kaevandustes raske füüsilise töö tegijatena, majateenijatena, oskustöölistena ja isegi arstide ning õpetajatena.

Iseloomusta mehe ja naise kohta perekonnas.

Perekond oli mehekeskne ja perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Ka täiskasvanud pojad allusid isa eluajal temale ja kogu nende varanduski kuulus seaduse järgi isale.

Põhim oli pereisal õigus isegi oma pereliikmeid surma mõista.

Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused, kohtuasjades esindasid neid mingid teises meessoost isikud. Abielu tähendas naise üleminekut ise eestkoste alt abikaasa eestkoste alla, sõlmiti väga noorelt. Naistesse suhtuti natuke vabamalt kui Kreekas, nad polnud avalikust elust täielikut kõrvale jäetud ja pereema osales kodus korraldatu pidusöökidel viibides külaliste seltsis.

Millised olid Roomalaste kasvatuse kreekapärased ja roomapärased jooned?

Kreekapärased:

Pöörati tähelepanu laste vaimsele harimisele, selleks kasutati kreeka päritolu koduõpetajaid või saadeti poisid ja vahel ka tüdrukud 7-aastaselt kooli, kus omandati kirjatarkuse aluseid.

Suursugustes peredes jätkus hariduse andmine pikemat aega, sest poegadest kasvatati riigitegelasi, selleks õpetati kreeka ja ladina keelt, kreeka ja rooma kirjandust, ajalugu ja filosoofiat.

Sageli mindi kreekasse mõne õpetlase juurde kõnekunsti õppima.

Roomapärased:

Noormehed olid oma isa või mõne vanema sugulase kõrval ohvitserina väeteenistuses ja hakkasid varakult kohtutes kaitsja või süüdistajana oma kõnekunsti ja seadusetundmist järele proovima.

Mida olulist lisasid Roomlase kalendri arengusse?

Alates 2. sajandist eKr sai aasta alguseks 1. jaanuar.

1. sajandi keskpaiku asendati kuukalender egiptlaste eeskujul päikesekalendriga, aasta sai 365 päeva ja iga 4 aasta tagant ühe lisapäeva, uut kalendrit hakati nimetama juuliuse kalendriks.

Võrdle kreeklaste ja roomlaste riietust.

Igapäevane alusrõivas oli tuunika – õlgadele heidetud ja vööga kokku tõmmatud põlvini ulatuv riidetükk, meenutas kreeka kitooni. Külma ilma korral kanti mitut üksteise peal. Pidulik pealisrõivas oli rooma meestel tooga – suur valge poolringikujuline riidetükk, mähiti nii ümber keha, et parem käsi jäi vabaks. Avaliku ameti taotlejad kandsid lumivalget rüüd – candidati (kandidaat). Naku kreeklasedki ei kantud pükse ja jalanõudeks olid sandaalid.

Millistes osadest koosnes rikka roomlase elamu?

Traditsiooniline Rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paiknes ühiskondlik ruum – aatrium. Seda piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohalt oli katus avatud, et valgus saada, selle ava all asus vihamvee kogumiseks bassein. Aatrium oli omalaadne pere- või elutuba, varaemal ajal võõrustati seal külalisi. Hilise vabariigi ajal rajati majade taha sammaskäiguga aed ja selle tagumisse ossa külaliste vastuvõtmiseks eraldi ruum.

Kuidas elasid vaesed roomlased?

Nad elasid odavates mitmekordsetes puust ja hiljem kivist ehitatud üürimajades.

Milliste rahvaste looming mõjutas rooma kunsti kujunemist? Too näiteid.

Arhidektuuris:

etruskid – võeti üle eluruumide paigutus aatriumi ümber.

Mesopotaamia – silndervõlvid, neid arendati edasi.

Kreeka – hoonete kaunistamisel kasutati kreeka stiile, deloratiivsetel eesmärkidel kasutati sambaid.

Skulptuurisb olid väga suured kreeka mõjutused, kreeklastelt rööviti skuptuure ja tehti nendest koopiaid. Ka maalikunstis olid väga suured kreeka mõjutused.

Milliseid uuendusi võtsid roomalsed kasutusele ehituskunstis?

Kuppel ja ristvõlvid – tekivad kahe silindervõlvi ristumisel, see võimaldas ehitada väga keerulisi ja vastupidavaid ehitisi nagu sillad ja akveduktid.

Pilasrid – sambataolised lamedad seinaeendid.

Ehitusel kasutati lubjakivi, põletatud tellist ja nn rooma betooni (kruus + lubi + vulkaaniline tuhk/liiv), sideaineks kasutati lubimörti.

Linnast välja hakati ehitama rikaste luksusvillasid.

Teatrite jaoks hakati ehitama eraldi hooneid ja amfiteatreid, kõige kuulsam 80 pKr valminud Colosseum.

Milles seisnes rooma skuptuuri eripära?

Portreed – paistsid silma oma tõepärasusega (austus esivanemate vastu > potreesid hoiti kodus > väga sarnased esivanemale) Varasemad püüdlesid ainult välise sarnasuse poole, karakter ei avaldunud, hiljem tuli karakter juurde (nt „Rooma naisepea“). Kunstis väärtustati naist kui isiksust. Keisririigi ajal toimusid muutused, kunst portreed muutusid rohkem iskupärasemaks, suuremat tähelepanu pöörati soengule, soengumood muutus. Keiser Augustuse ajal arenes eriti jõudsalt, kehale anti täiuslik atleedi figuur, nägu oli mõnikord idealiseeritud (keiserit võrreldi jumalaga), tema kuju oli amtlik paraadportree. 2. ja 3 sajandist marmorportreedest paistavad silma Traianuse Caracalla omad. 4. saj käis rooma kultuur alla, seda näitab Constantinus portree, kus nägu on kujutatud skemaatiliselt ja silmad ebaloomulikult suured.

Ratsafiguurid – roomast pärinevad maailma esimesed pronksist ratsanikukujud, hiljem valati nad kõik kahuriteks, säilinud on vaid Marcus Aureliuse ratsafiguur, sest kristlased pidasid seda ekslikult Constantinus Suureks.

Maalikunsti eriliigid:

Seinamaalid – säilinud Pompejis ja veel kahes linnas, mis mattusid vulkaanilise tuha alla. Näiteks „Poetessi portree“, üks võluvaimaid naisekujutisi üldse, noor naine mõjub väga vahetult ja inspiratsiooni hetkel.

Mosaiik – parim näide on Pompejis nn Faunuse majas ühe ruumi põrandat kattev kompositsioon, mis kujutab Aleksander Suure lahingut Pärsia kuninga Dareiosega. See on kreeka originaali koopia.

Fresko – maailiti ainult värskele krohvile, seetõttu väga kestev ja värvid on säilinud tänapäevani.

Laevad ja retked
• Laevad olid lahtised merepaadid, nelinurkse purjega, meeskonnas 40-60 liiget.
• Orjenteeruti taevakehade järgi, kasutati 16 ilmakaart, lisaks kasutati päikesekristalli, mis näitas päikese
asukohta ka pilvise ilmaga.
• Laeva pani välja kogukond, neid kutsuti sellepärast ka laevkondadeks.
• Liiguti kahel suunal:
1. Lääneteed kasutasid taanlased ja norralased, sihtpuntid olid Inglismaa, Frangiriik, Itaalia, Hispaania,
Portugal, mööda jõgesid mindi sisemaale. 846. aastal rünnati Pariisi, 911. loodi Normandia Hertsogiriik
(maa saadi prantsuse kuningalt läänina) ja 1071. Sitsiilia kuningriik.
2. Idateed kasutasid rootslased, nad pidasid ühendust Bütsantsi ja Kreekaga, kauplaseid Araabiamaadega,
neid seostatakse Vana-Vene riigi tekkega.

Uute maade asustamine
• Hebriidid
• 874. aastal Island (430 asulat, 13 esinduskogu – tingi), üsnapea tekkis üldine esinduskogu Althing.
• saj jõuti Gröönimaale, aastatel 985-986 jagati maad taludeks.
• Umbes 1000. aastal jõuti Ameerikasse, Vinlandi.

Usund:
mitu kihistust.
1. loodusesemete austamine:
pühad allikad, järved, jõed, puud.
2. Esivanemate hinged:
Surnud maeti asula lähedale harimata maale, pandi kaasa kõik eluks vajalik, ka orje.
Võõral maal surnud põletati, et nad jõukas Valhallasse, hingedele ehitati teede äärde maju.
3. Päikesekultus:
seda sümboliseerib ratas – hjol ja sellega seonduvad paljud jumalad:
Thor – taevajumal, punase habemega vanamees, kelle vankrit vedasid kaks sikku.
Äike tähendas tema vankri mürinat.
Tema päev oli neljapäev, sellel päeval ei tohtinud teha müra.
Oden – päikese ning sõjajumal, tarkuse ja luule kaitsja, välimuselt ühesilmaline valges kuues vanamees,
ratsahobusel, tema päev oli kolmapäev.
Frej – naispooluseks freja, viljakusjumal, tema päevaks oli reede.
Loke – saatan, teiste vaenlane
Viikingeid proovita ka ristiusustada, selleks saadeti nende maale munk Ansgar, kes aga langes mereröövlite
kätte. Tal õnnestus kül jõuda Birkasse, kuid ristusu levimiseks kulus veel sajandeid.

Kiri:
• Kasutati ruunikirja ja futhark tähestikku.
• Tähed olid kolmes kaheksalises rühmas.
• Read võisid olla praemalt vasakule või mõlemas suunas.
• Ruunitähestik asendus 11. saj ladinatähestikuga.
• Ruunikirja kasutati eelkõige ruunikividel, mis olid enamasti haua- või mälestusmärgid. Mälestuskivid
jutustasid viikingitest, kes olid langenud kuskil kaugel sõjaretkel.
• Viikingiaja kirjanduse mälestusmärgid on saagad – suuliselt edasiantud pikemad jutustused,mis
käsitlesid ajaloosündmusi kirjanduslikus vormis. Kirja pandi nad 12-13. saj. Tuntuimad islandi saagad,
millest mõnedast kujunesid eeposed, kõige kuulsam neist „Vanem Edda“