Selle raamatu leidsin ma siit ja tegelikult ei plaaninudki ma seda alguses lugema hakata (põhjused on seal kommentaaris ära toodud), kuid lõpuks otsustasin ikkagi kätte võtta, et näha, millega täpselt tegemist on ja teisi ka hoiatada. Siin nüüd siis mõned näited, mis mind selle raamatu puhul häirisid:
- Raamatut alustab Kiyosaki hooplemisga sellest, kuidas tema viimase investeeringu kasum oli 39%, samas ei ühtegi fakti tehingust ega sõnagi sellest, kui pika aja jooksul see teenitud oli. Jutu eesmärk oli ilmselgelt muuta inimesi ahneks stiilis “Miks mina peaksin leppima mingi 10%, kui Kiyosaki teenib 40″. Võrdluseks näiteks võiks tuua maailma üheks edukaimaks peetava investori Warren Buffetti aastatootluse, mis on viimase 2 kümnendi jooksul natuke alla 20 % jäänud.
- Kiyosaki räägib pidevalt sellest, kuidas kinnisvara on aktsiatest parem investeering, sest seda saab kindlustada. Tundub loogiline, aga kas see tegelikult ka nii on? Kinnisvara puhul kaitseb kindlustus üldjuhul igasuguste õnnetusjuhtumite vastu, mille käigus vara kannatada saab (nt veeuputus). Aktsiate puhul pole sellist kindlustust ju vajagi, sest väärpaberit ise ükski loodusõnnetus ei mõjuta. Ja kui rääkida ettevõtetest, mis nende aktsiate taga on, siis nende vara on nagunii kindlustatud. Lisaks ei ole ka kinnisvara puhul kindlustusest mittemingisugust kasu, kui majade hinnad peaksid langema.
- Raamatu üks juhtmõtteid on see, et investeerimisega raha teenimiseks tuleks raha võimalikult kiiresti ühest kohast teisi liigutada. Esiteks ei ole sellise tegevuse puhul tegemist üldsegi mitte investeerimisega, vaid kauplemisega, mille puhul ainult 5-10% turuosalistest suudab kasumit teenida (Kas investeerimine või kauplemine?, Tarkinvestor.ee). Teiseks kasutab ta pidevalt oma väidete tõestamiseks kontekstist välja rebituna Warren Buffetti tsitaate, kelle investeerimisstrateegia seisneb põhliselt just selles, et ta valib välja üksikud head ettevõtted ja hoiab neid siis väga pikka aega.
Need olid ainult mõned üksikud näited, mis mul kohe meelde tulid ja tegelikult võiksin ma veel väga pikalt kirjutada kõigest sellest, mis mulle ei meeldinud, aga ilmselt ei viitsiks keegi siis enam nii pikka postitust läbi lugeda. Erinevate demagoogiavõtete õppimiseks on see küll üsna hea raamat, aga investeerimishuvilised võiksid sellest siiski väga kauge kaarega mööda käia.(Et mitte saada vääraid ettekujutusi finantsmaailmas toimuvast). Pigem võiks vaadata näiteks Kristjan Lepiku raamatunimekirja või vastavat foorumit. Eesti keeles on kahjuks vastavat kirjandust väga vähe ilmunud, kuid üheks väärtraamatuks on Seppo Saario “100 igihaljast börsivihjet“.
Kaur :: Sep.01.2007 ::
Investeerimine, Raamatud ::
2 Comments »