• “There’s just so much I want to forget, Dan. I thought I was going to be a READ ONLY file. I never thought I’d be … interactive.”
• “When they make processed cheese slices that are only 80 percent milk, what’s the remaining 20 percent made from?” Michael replied instantly, “Why, nonmilk additives, of course.”
• “Bodies are like diskettes with tags. You click on to them and you can see the size an type of file immediately. On people, this labeling occurs on the face.”
• “It’s like male geeks don’t know how to deal with real live women, so they just assume it’s a user interface problem. Not their fault. They’ll just wait for the next version to come out – something more “user friendly.”"
• “Handmade presents are scary because they reveal that you have too much free time.”
• “…well, actually, Stalinism is an application, not an operating system. I mean, if you want to wipe out 40 million people, you install Stalinism on your hard drive. It’s like a political ebola virus.”

    Valgustatud absolutism oli Euroopas levinud 17.-18. sajandil. Üheselt on raske öelda, kas absolutism oli Euroopale vajalik, sest osades valdkondades ta oli edukas ja vajalik, teistes jälle mitte.

    Absolutism oli üldiselt edukas hariduse levitamises, näiteks Austrias Maria Theresia ajal laiendati rahvakoolide võrku ja tööliste ettevalmistamiseks töötamaks manufaktuurides loodi kutsekoole. Rootsis taastati 19. saj lõpus Uppsala ülikool ja Gustav II Adolf määras selle kantsleriks Johan Skytte, kes tegi ülikoolile suure annetuse, nii et ülikool sai jalad alla ja avati ka Tartus, Turus ja Lundis. Samas ei olnud kõik riigid nii edukad. Preisimaal kehtestati 1719. aastal Sõdurkuninga poolt üldine koolikohustus ja Friedrich II ajal võeti vastu „Maakoolide reglement“ ning rajati palju uusi koole, kuid kooliõpetajatel puudus tihti haridus ja inimesi püüti kepihoopidega targakse teha.

    Valgustatud monarhia oli edukas ka majandusreformide teostamisel, näiteks Preisimaal rajas Friedrich II palju uusi külasid ja levitas kartulikasvatust. Austrias teostas Maria Theresia finantsreformi, mille käigus kehtestati riigis üldine tulumaks ja kaotati tollipiiridkeisririigi sees. Samas ei oldud nii edukad Prantsusmaal kus Louis XVI ajal püüdis Turgot turumajanduse seadusi rakendada feodaalühiskonnas, sest 1774. aastal oli kehv viljasaak, mis põhjustas vilja vähesust ja tänu turumajandusele vilja hinna tõusu. See põhjustas omakorda rahvarahutusi.

    Oldi veel edukas ka ususallivuse probleemi probleemi lahendamisega, Peter III ja Gustav III kehtestasid vastavalt Venemaal ja Rootsis täieliku usuvabaduse ning ka Preisimaal kehtis usuvabadus. Ususallivuse probleem säilis aga Prantsusmaal ja Inglismaal.

    Oli ka neid valdkondi, kus valgustatud absolutism ei olnud edukas. Üheks neist oli talupoegade olukorra parandamine. Näiteks üritas Preisimaal Friedrich II vähendada talupoegade teopäevi kolmeni nädalas ja takistada talumaade mõisastamist, aadlikud aga olid selle vastu ja reformid teostati ainult mõnes piirkonnas. Prantsusmaal taotati Turgot’ eestvedamisel Louis XVI ajal talupoegade teeehitamise kohustus ja teid pidi hakatama ehitama kõigilt seisustelt kogutud maksude eest, kuid kaks aastat hiljem see reform tühistati privilgeeritud seisuse vastuseisu tõttu. Ka siin esines erandeid, näiteks kaotati Austrias 1781. aastal pärisorjus.

    Probleeme oli absolutistlikel kuningatel ka riigivalitsemisega, näiteks Prantsusmaal ei valitsenud tihti mitte kuningad vaid regendid (Richelieu Louis XIII ajal) või kuningate ametlikud armukesed (Louis XV ajal). Venemaal olid tavalised ka paleepöörded, sest mitme valitseja võimule tõusu seaduslikkus oli küsitav ja õukonnagrupeeringute omavahelistesse võitlustesse sekkus ka kaardivägi.

Valgustatud absolutism oli edukas hariduse ja usuprobleemi lahendamisel ning majandusreformide teostamisel, ning ei olnud edukas talupoegade olukorra parandamisel ja probleemide lahendamisel riigivalitsemises. Kuna edukaid valdkondi oli rohkem, siis võib öelda, et absolutism oli Euroopale vajalik.

Piibel koosneb kahest osast- Vanast ja Uuest Testamendist. Vana Testamendi raamatud on kirjutatud enne Jeesuse sündi, Uus Testament aga esimesel sajandil peale Jeesuse sündi.

Mis keeles on kirjutatud?

Vana Testament kirjutati vana-juudi keeles. Uus Testament aga kreeka keeles, mis oli tolle aja kultuurikeeleks.

Mis keeles kõneles Kristus? Aramea.

Messias - judaismis oodatud väljavalitu ja Jumala Poeg, pidi tooma maale rahu ja õigluse, aitama vaeseid. Kristlased pidasid messiaseks Jeesust, kes tegi seda oma surma läbi.

Taavet ja Koljat - Koljat oli hiiglase kasvu sõjamees, kes võitles vilistite leeris. Tal oli seljas soomusrüü, peas vaskkiiver, ja käes tohutu oda. Tema ees käis kilbikandja. Koljat teotas ja naeris Jumala rahvast. Ta kutsus iisraellaste hulgast kedagi kahevõitlusele, teatades, et iisraellaste võidu korral jäävad vilistid iisraellaste orjadeks, Koljati võidu puhul on aga lugu vastupidine. Ükski Iisraeli sõjamees ei julgenud Koljatile vastu astuda. Taavet, kes oli tulnud iisraellaste leeri vendadele toitu viima ning nende käekäigust teateid tooma, läks kuningas Sauli juurde ja teatas oma valmisolekut Koljatiga võitlema minna. Saul küll algul keelas teda, kuid hiljem lubas Taavetil minna. Taavet võttis oma kepi, valis ojast viis siledat kivi ja pani need oma karjasepauna. Ling käes, astus ta hiiglasele vastu. Koljat nägi lähenevat Taavetit ja hakkas naerma. Kui koljat liikuma hakkas, jooksis Taavet talle vastu, lingutas kivi ja tabas Koljatit sellega otsaette, nii et kivi hiiglase laupa tungis. Nüüd jooksis Taavet mahakukkunud vilisti juurde ja surmas ta tema enese mõõgaga. Kui vilistit nägid, et nende kangelane on surnud, põgenesid nad kabuhirmus.

Iiobi sõnum – Erandlikuna seisab Vana Testamendi ja tegelikult kogu Piibli raamatute jm kirjutiste seas Iiobi raamat. See on jutustus vagast jumalamehest Iiobist, kelle Jumal proovile paneb. Jumal võtab temalt kõik, mis tal on ja mis tollal ühe enesest lugupidava eduka mehe seisuse juurde kuulus. Iiob kaotab oma kariloomad, sulased, koguni oma lapsed, viimselt kogu oma maise vara. (NB! Muiste loeti ka naine, lapsed ja sulased-teenijad mehele kui perekonna peale kuuluva liikuvvara hulka.) Sellest ka ütlus: Iiobi sõnumeid kuulutama. See tähendab kellelegi halbu uudiseid teatama.

Kain ja Aabel – Kain ja Aabel olid Aadama ja Eeva pojad. Kain oli põllumees ning Aabel karjakasvataja. Kui jõudis kätte lõikusaeg, ohverdasid mõlemad vennad jumalale. Kain tõi ohvriks vilja oma põllult ja Aabel noore looma oma karjast. Jumal võttis Aabeli ohvri vastu, kuid Kaini oma mitte. Selle peale Kain vihastas. Jumal tahtis küll Kaini õigele teele juhatada, kuid oli juba hilja, ta oli oma otsuse teinud. Kord, kui Kain juhtus olema Aabeliga kahekesi, tungis ta Aabelile kallale ja tappis ta. Kainist sai hulkur ja põgenik. Kain oli esimene mõrvar maa peal ja Aabel esimene mõrvaohver.

End läätseleeme eest müüma – tänapäeval end väga odavalt müüma.

10 käsku:

• „Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!”

• Ära tee endale ebajumalaid, pilte, mis esitavad nelijalgseid loomi, linde või kalu. Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.

• Ära võta Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu, sest Jehoova ei jäta seda karistamata.

• Pühitse puhkepäeva! Kuus päeva tee tööd, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala puhkpäev.

• Austa oma isa ja ema, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mida Jumal sulle annab.

• Ära tapa.

• Ära riku abielu.

• Ära varasta.

• Ära valeta.

• Ära ihalda ligimese maja, naist, teenijat, härga, eeslit, ega midagi, mis kuulub temale.

Kuldvasika kummardamine – Mooses viibis Siinai mäel kõneledes Jumalaga. Samal ajal olid teised mäe jalamil laagris. Kuna Mooses viibis mäel liiga kaua, kogunesid nad Aaroni ümber ning palusid tal teha neile jumal, kes käiks nende ees, sest nad ei teadnud, mis on Moosesega juhtunud. Aaron käskis koguda kokku kõigi kuldrõngad ning valmistas sellest kullast vasika. Rahvas nägi seda ning hakkas seda ülistama. Järgmisel hommikul tõusid nad vara ja ohverdasid vasikale. Peale seda hakkasid nad selle juures sööma, jooma, tantsima, laulma.

Käsulaud- kivitahvlid käskudega, mille Mooses saab Jumala käest Siinai mäel ning mille ta hiljem puruks lööb nähes Iisraeli rahvast kummardamas kuldvasikat, mille Aaron oli valmistanud rahva palvel ning mille eesmärk oli nende juhtimine.

Taevamanna- Liikudes läbi kõrbe, sattus Egiptusest tagasi kodumaale minev Iisraeli rahvas Siinai kõrbesse, kus polnud midagi süüa. Kogu Iisraeli rahvas hakkas selle üle nurisema. Selle peale ütles Jumal Moosesele, et Iisraeli rahvas sööb juba samal õhtul leiba ja hommikul leiba. Hommikul oli laagri ümber maas kastekord. Kui kaste haihtus, jäi maapinnale soomusetaoline kiht, peenike nagu härmatis. See sai nimetuse manna. Seda mannat, millel oli meekoogi maitse, sõi Iisraeli rahvas 40 aastat, kuni ta jõudis Kaananimaa piirile. Tänapäeval- taevaõnnetus.

Egiptuse vangipõlev- kuna Jaakobi lapsi oli saanud väga palju, hakkasid egiptlased neid kartma. Seetõttu sunniti nad raskesse orjusesse jõhkrate järelvalvajate all.

Taaniel lõukoerte koopas- Taaniel ise on lugupeetav ka pärslaste poolt vallutatud Babüloonias. Ta on kuninga sõber, see positsioon äratab teistes kadedust. Kuningalt petetakse välja seadus, mille järgi kuu aja jooksul on keelatud palvetada muude jumalate kui kuninga ees. Muidugi ei lepi Taaniel sellega, vaid palvetab Jumala poole 3 korda päevas. Vastu oma tahtmist laseb kuningas ta lõvikoopasse heita. Hommikul nähakse, et Jumal päästab omad mitte ainult tule, vaid ka kiskjate käest. Kui Jumal tahab omi kaitsta, ei saa neile midagi halba juhtuda.

Simson ja Deliila – Simsonil on üliinimlik jõud, mille jõud peitus tema juustes. Veel enne Simsoni sündimist keelas jumal tema vanematel poja juukseid lõigata, temast pidi saama jumala nasiir ning inimene, kes päästab Iisraeli rahva vilistite käest. Vilistid aga püüdsid teda tappa, kuid see ei õnnestunud, sest Simson oli niivõrd tugev ning nad ei suutnud avastada tema jõu saladust. Selleks palusid vilistid Deliilat, Simsoni armastatud naist, see saladus välja uurida. Palju kordi usutles Deliila Simsonit. Lõpuks tüdines Simson ta pealekäimisest nii ära, et avaldaski oma jõu saladuse- ta juukseid pole kunagi lõigatud, sest juba enne sündimist oli ta eraldatud jumalale. Kui teda pöetakse, siis ta jõud lahkub temast ning ta on nagu kõik teised inimesed. See teada saades, uinutas Deliila Simsoni magama ja kutsus vilistid. Need pügasid Simsoni juuksed ära, ta hakkas nõrgenema ning jõud lahkus temast.

A ja O – alfa ja oomega, esimene ja viimane täht kreeka tähestikus. Sümboliseerib jumalat kui elu algust ja lõppu.

12 apostlit – ristiusu rändjutlustajad ja koguduse rajajad 1-2 saj.

• Bartolomeus

• Jaakobus Noorem

• Andreas

• Juudas (hiljem Matteus)

• Peetrus

• Johannes

• Toomas

• Jaakobus Vanem

• Filippus

• Matteus

• Juudas (Taddeus)

• Siimon

4 evangelisti + sümbolid

Matteus- tiivuline inimene

Markus- lõvi

Luukas- härg

Johannes- kotkas

Petlemma täht - täht, mis juhtis kolm hommikumaa tarka Jeesuslapse juurde.

Kolm hommikumaa tarka – Aasias hommikumaal elasid 3 tarka meest, kes olid uurinud täheteadust ja planeete. kord märkasid nad tähistaeval uut eredat tähte ja otsustasid et see on täht, mis paistab juutide Kuningale, kes pidi siia maailma tulema. Nad asusid teele Jeruusalemma poole jälgides tähte. Kui nad jõudsid Jeesuse juurde kummardasid nad last ja kinkisid talle kallihinnalised kingitused: kulla, viiruki, mürri.

Juuda suudlus – Juudase äraandlik suudlus, millega ta vahimeestele Ketsmani aias Jeesuse välja andis. Tegu, mille tagajärjeks oli ristilöömine. Tänapäeval hea näoga käkikeeramine, reeturlik tegutsemisviis.

Juuda seeklid – Juudas Iskariot, Uues Testamendis Jeesuse Kristuse 12 apostlit see, kes ta 30 hõbeseekli eest reetis; Kristust suudeldes andis ta kinnivõtjaile tema isiksusest märku. Juudas on reetlikkuse võrdkuju.

Laatsaruse äratamine – lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Eluaeg on vaene Laatsarus lamanud rikka mehe ukse ees ja toitunud leivaraasukestest. Siis aga surevad mõlemad ja pärivad oma palga. Rikas mees satub põrgusse. Piineldes tõstab ta oma pilgu üles ja näeb taevas Laatsarust istumas esiisa Aabrahami süles. Osad on vahetunud. Rikka mehe rikkusel pole vähimatki väärtust, kuid Laatsarus on rikas Jumalas.

Apokalüpsis – püha Johannese nägemus. Evangelist apostel Johannese allegooriline nägemus Ilmutusraamatus ennustades Kristuse teist tulemist, tema Uut Jeruusalemma maa peal, Saatana lõplikku kukutamist ja kurjusejõudude hävitamist. Samuti sisaldab nägemusi apokalüptilistest olenditest, Jumala tallest, seitsmendast pitserist, neljast apokalüpsise ratsanikust ja vihakobaraist.

Apokriva – Piiblist välja jäetud osa.

Noa laeva lugu – Jumal on pettunud kõigis inimestes peale Noa ja tema perekonna ning selleks et need hävitada korraldas ta veeuputuse, aga et kõiki loomi päästa käskis Jumal ehitada laeva, kuhu peale saaksid tulla kõik maailma looma ja putuka liigid ning Noa perekond. Kui uputuse päev lähenes läksid kõik laeva ja Jumal sulges veel nende tagant laeva luugi. Veeuputus kestis vähemalt 6 kuud ja kogu selle aja olid kõik need loomad laevas.

Kolgata mägi – Mägi kuhu Jeesus Kristus pidi minema rist kaelas ja kus ta risti löödi ning suri.

Variser – Variserid uurisid pühakirja ja seletasid seda teistele inimestele, aga nad ise ei järginud pühakirja õpetust. Nad olid uhked ja teesklesid, et nad olid teistest usklikumad. Jeesus ütles, et nad olid silmakirjalikud ja juhtisid inimesi eksiteele. Tänapäeval variserlik käitumine on silmakirjalik käitumine.

Maailma loomine - Alguses oli kaos ja pimedus. Siis lõi Jumal taeva ja maa ning valguse. Ka vee ja tooduse. Seda kõike suutis ta 3 päevaga. Neljandal ja viiendal päeval lõi ta ka loomad. Kuuendal päeval tegi ta inimese oma näo järgi. Esimesteks inimesteks olid Aadam ja Eeva, kes elasid Eeden aias.

Oma käsi puhtaks pesema – Kui Pilaatus nägi, et kära läks aina suuremaks, siis võttis ta ämbrist vett ja pesi oma käsi rahva nähes ning ütles: “Ma olen süüta selle verest! Küll te näete! See on tänapäeval: mitte süüd enda peale võtma.

Oma risti ise kandma - Jeesus pidi ise Kolgata mäele minnes kandma oma risti. Tähendab: täitma kõrgema poolt määratud rasket kohustust, kannatama kõiki elu katsumusi.

Meie isa palve:

Meie isa, kes sa oled taevas,

Pühitsetud olgu sinu nimi,

Sinu riik tulgu,

Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal,

Meie igapäevast leiba anna tänapäev,

Ja anna andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele,

Ja ära saada meid kiusatusse

Vaid päästa meid kurjast,

Sest sinu on riik ja vägi ja au igavesti

Aamen

Soodom ja Komorra – Soodoma ja Komorra elanikud olnud üpris patused ja teinud kõike teistmoodi kui Jehoova oli käskinud. Homoseksualism olevat olnud Soodomas tavaline. Heategevus olnud seadusega keelatud, isegi sandile annetamine kohtuga karistatav. Rändajad olevat paljaks riisutud, aga igaks juhuks ikka kambakesi, nii et iga röövli saagiosa jäi allapoole tõsise kuriteo künnist. Kui aga võõras majja öömajale võeti, olevat teda vajadust mööda lühemaks lõigatud või pikemaks venitatud, et oleks täpselt voodi pikkune. Kõige hullem: soodomlased kummardanud Kuud ja Päikest! Muidugi ei võinud Jehoova selliseid jõledusi kaua kannatada ja otsustas Soodoma ning sama patuse Komorra hävitada.Abrahami palved, et ehk leidub neis linnades ka korralikke inimesi, ei aidanud. Suure kauplemise pääle soovitas Jumal Abrahami vennapojal Lotil koos perega Soodomast ilma tagasi vaatamata põgeneda. Nii nood tegidki. Loti uudishimulik naine vaatas üle õla tagasi ja muutus ehmatusest soolasambaks. Oli ka põhjust: nurjatutele linnadele sadas parajasti taevast tuld ja väävlit, nii et nad koos oma rahvaga maa päält kadusid. Tookordse hävingu ja paanika järgi ütlebki kõnekäänd: segi nagu Soodom ja Komorra.

Mäejutluse põhisisu- Jeesus läks mäe otsa ja istus sinna maha, ka jüngrid kogunesid tema ümber. Jeesus rääkis paljudest asjadest, ütles neile, et neid tema pärast kiusatakse ja laimatakse, aga see kõik tasutakse taevas. Ta rääkis, jüngirte õpetus on parem kui kirjatundjate ja variseride oma ja, et iga mees kes tapab või oma venda vihkab läheb kohtu alla ja, et kui annetust tuues miski halb meelde tuleb, jäta aga annetus sinnapaika ja lepi kõiksepealt ära. Veel rääkis ta, et abielu ei tohi rikkuda ja juba võõra naise peale vaatamine on abielu rikkumine, ka abielu lahutus ei olnud lubatud. Jeesus ütles ka, et valet ei tohi vanduda ja, et kui keegi sind vastu ühte põske lööb siis keera teine ette. Jeesus käskis ka vaenlasi armastada ja nende eest palvetada.

Selline arutlus sai kunagi 12. klassis kirjutatud, äkki on kellelegi veel kasulik.

Üleminek käsumajanduselt turumajandusele toimus Eestis peale Nõukogude süsteemi lagunemist 1980. aastate lõpus. Selle tinglikeks piirideks võiks lugeda 1987. aastat, mil avaldati ajalehes Edasi Isemajandava Eesti plaan ja 1995. aastat, mil taasiseseisvunud Eesti majandus esimest korda kasvama hakkas. Plaanimajandusest tuli loobuda, sest see ei olnud enam efektiivne viis tootmise juhtimiseks. Plaanikomitee ei olnud võimeline õigesti hindama tarbijate soove ning koordineerima 24 miljoni erineva toote tootmist, valitses pidev defitsiit ja samal ajal toodeti kasutuid kaupu üle. Eestil tuli selle protsessi käigus kaaluda mitmeid võimalusi ja teha nende hulgast tähtsaid valikuid. Millised need olid ja kas need on Eestile edu toonud?

Ühed tähtsaimad neist olid kindlasti rahareformiga seotud küsimused. Põhilised võimalused olid järgmised: kas siduda Eesti kroon mõne välisvaluutaga jäigalt, või lasta keskpangal kurssi kontrollida, millise valuutaga Eesti kroon siduda ja milline peaks olema vahetuskurss. Keskpanga poolt kontrollitava kursi eeliseks on see, et riigil on otseselt võimalik sekkuda rahanduspoliitika kaudu majandusse ja seda reguleerida. Selline tegevus nõuab aga väga suuri teadmisi ja valed otsused võivad kasu asemel hoopis veel suuremat kahju tuua. Näiteks USA keskpanga otsus peale internetimulli lõhkemist intresse järsult langetada pani küll majanduse uuesti kasvama, kuid samal ajal põhjustas ka praegu väga aktuaalse kinnisvarahindade järsu tõusu. Eestil 1992. aastal vajalikud teadmised ja kogemused puudusid ning seetõttu otsustatigi fikseeritud vahetuskursi kasuks. Välisvaluutadest kaaluti põhiliselt USA dollarit, Saksa marka, Soome marka ja Rootsi krooni. Lõpuks otsustati siiski Saksa marga kasuks, sest see oli Lääne-Euroopa üks mõjukaimaid ja stabiilsemaid valuutasid ja Eesti tähtsaimaks kaubanduspartneriks pidigi saama just Lääne-Euroopa.

Kõige rohkem vaidlusi tekitas kursi küsimus. Kas vahetada Eesti kroonid saksa marga vastu 1:1 või mingi väiksema kursiga? 1:1 kursi kasuks rääkis see, et inimeste elatustase oleks alguses mingil määral tõusnud, sest lääne kaubad oleks odavamad olnud ja ka inflatsioon oleks pidurdunud, sest hindadel poleks enam tõusuruumi. Põhiliseks miinuseks oleks olnud see, et kodumaised kaubad poleks suutnud importtoodetega konkureerida, mis oleks omakorda põhjustanud pankrotte, tööpuudust ja elatustaseme langust. Nii juhtus näiteks Ida-Saksamaal, kus Ida-Saksa mark vahetati Lääne-Saksa marga vastu suhtes 2:1 ja senised palgad säilitati suhtes 1:1. Ettevõtted ei suutnud piisavalt kiiresti enda tootmist uuendada ja läksid pankrott, tekkis tööpuudus ja inimesed hakkasid Lääne-Saksamaale välja rändama (mille vältimiseks selline rahareform tehti). Lõpuks otsustati Eestis kursi 1:8 kasuks, mis vastas umbes tolleaegsele rubla tegelikule kursile Saksa marga suhtes. Viimasel ajal ei kahtle keegi enam selles, et madalam vahetuskurss oli õige, vaieldakse ainult selle üle, et kas äkki 1:6 oleks majandusele paremini mõjunud.

Teine väga tähtis küsimus oli tulumaksuküsimus. Tuli valida kahe võimaluse vahel, kas säilitada senine astmeline maksusüsteem või minna üle proportsionaalsele tulumaksule? Kumb parem on, või mis on ühe või teise eelised, on väga raske öelda, sest ka proportsionaalne süsteem on oma olemuselt astmeline – nimelt koosneb ta maksumäärast ja tulumaksuvabast miinimumist, alla mille maksu maksma ei pea. Lisaks mõjutab astmelist süsteemi väga palju see, kui palju tal astmeid on ja millised need on. Seda näitab kasvõi see, et üks poliitiline erakond tuleb igadele valimistele loosungiga taastada astmeline tulumaks. Ühetaolise süsteemi kindlaks eeliseks võib pidada tema lihtsust, nagu Mart Laar ütles: „Seda on lihtne maksta ja sellest on raske kõrvale hoida“. 1992. aastal peaministriks saades ta selle ka, hoolimata välisekspertide (IMF) vastuseisust, kehtestas ja praegu peetakse seda üheks Eesti majandusedu põhjuseks. See on kiirendanud majanduskasvu, vähendanud tööpuudust ja toonud riigieelarvesse palju vahendeid. Minu arvates on see ka sotsiaalselt õiglane, kuid ilmselt on see rohkem maailmavaate küsimus.

Turumajandusele üleminekul on väga tähtis osa ka panganduse reformimisel, sest käsumajanduse ja turumajanduse tingimustes toimivad pangad väga erinevalt. Plaanimajanduses on kliendid rangelt ühe pangaga seotud ja pangad ei pea nende pärast omavahel võistlema. Ka laenude andmises ei pea pangad eriti muret tundma, sest seda tehakse vastavalt riiklikule plaanile ja riik ei lase ühelgi ettevõttel pankrotti minna. Turumajanduses on kõik aga hoopis vastupidi. See tõi endaga kaasa panganduskriisi, sest paljudel pankadel oli nõukogude ajast jäänud halbu laene, mida oli väga raske tagasi saada, majandusolukord oli üldiselt väga ebastabiilne ja pankuritel ei olnud mittemingisuguseid kogemusi, kuidas hinnata riske uute laenude andmisel. Eesti pidi otsustama, milliseid panku ja kuidas päästa, selleks et säilitada majanduses mingisugust stabiilsust, samas aga võimalikult vähe raha kulutada, sest riigi rahalised vahendid olid väga piiratud. Kõige rohkem intriige ongi tekitanud see, et miks lasti Tartu Kommertspangal pankrotti minna, samal ajal aga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP) ja Balti Ühispank (UBB) päästeti, kuigi nad olid suhteliselt sarnases olukorras. Urmas Kaju on 2001. aastal Eesti Päevalehes öelnud, et kahe suure kommertspanga (UBB ja PEAP) ja riigipanga (Põhja-Eesti Aktsiapank kuulus Eesti Pangale) pankrott oleks põhjustanud Eesti majanduskeskkonna kokkuvarisemise ja nende päästmine oli seetõttu vältimatu. Lisaks on Eesti Pangale etteheidetud võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist, sest osad said oma varad täielikult tagasi, mõnedele aga ei jäänud midagi. Selle põhjuseks oli see, et ei osatud veel panganduskriiside puhul käituda ja ei teatud, kuidas raha jagada. Väljaspool Eestit peetakse aga meie toimetulekut selle kriisiga üsna edukaks, sest kui näiteks Soomes kulus 1991-1995 aastal samasugusest kriisist välja tulemiseks 15% SKP-st, siis Eestil oli see summa hinnanguliselt 8%.

Selleks et turumajandus saaks hästi toimida, peab olemas olema tsiviilühiskond. Seetõttu pööras Eesti väga palju tähelepanu näiteks valitsuse ja kohtu reformimisele ning uue seadusandluse loomisele. Ei saa olemas olla ausat konkurentsi, kui ei ole erapooletut kohtusüsteemi, kus seda vajadusel tõestada saaks. Venemaal neid reforme läbi ei viidud ja seetõttu vohab seal veel praegugi korruptsioon, kohtud on allutatud valituse ideoloogia alla, puudub pressivabadus jne. Seda ilmestab väga hästi ka hiljutine Jukose skandaal, mida mitmel pool läänemaailmas taunitud ja ebaseaduslikuks peetud on. Jukost süüdistati maksupettustes ja lõpuks pika kohtuprotsessi tulemusena mõisteti selle juht vangi ning firma varad läksid üle riigifirmale, protsessi tegelikeks tagamaadeks peetakse aga Hodarkovski opositsioonipoliitikute toetamist. See sündmus peletas palju välisinvestoreid Venemaast eemale ja vähendas nende silmis Venemaa usaldusväärsust äripartnerina. Kõike seda võib pidada üheks põhjuseks, miks Eesti on Venemaast majanduslikult edukam olnud.

Plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku juures on väga tähtis osa ka reformide läbi viimise kiirusel. Nende riikide majandus, mis on reformid kiiremini lõpuni viinud, on ka varem kasvama hakanud. Näiteks olid üheksakümnendate alguses mitmed teised Ida-Euroopa riigid, nagu Poola ja Sloveenia, Eestist majanduslikult eespool, sest nad vabanesid nõukogude režiimist varem ja said ka reformidega varem alustada. Ka Eestis otsustati reformid, kohe, kui võimalus tekkis, võimalikult kiiresti läbi viia, mis alguses mitmetele välisvaatlejatele ja -nõustajatele ei meeldinud, kuid mis on Eesti hilisema edu üks põhjuseid. Gruusias on aga näide teisest äärmusest – seal jäid reformid toppama ja riik langes sügavasse majanduskriisi. Selle sügavusest annab aimu näiteks see, et esimest korda koostati seal riigieelarve alles eelmisel aastal.

Turumajandusele üleminekul oli Eestil mitmeid võimalusi, mille hulgast valida, ja üldjuhul on need otsused ka edu toonud. Kindlast on kasulikud olnud Eesti krooni sidumine Saksa margaga, proportsionaalne tulumaks, tsiviilühiskonna loomine ja üldine otsus reformid kiiresti läbi viia. Natuke võib kahelda panganduskriisi lahendamises ja selleks valitud meetmetes, kuid Eestil puudusid varasemad sellealased kogemused ja ka rahalised vahendid midagi oluliselt teistmoodi teha.

Jupiter – Jumalate isand ja kõige tähtsam jumal. Käes hoidis ta piksenooli, mida sai ta taevast visata.

Juno – Jupiteri naine, naiste ja viljakuse jumalanna. Tema sümboliteks olid granaatõun ja paabulind.

Mars – sõjajumal, kõige tugevam ja kardetuim jumal.

Venus – Ilu ja armastuse jumalanna.

Minerva – tarkuse, õppimise, käsitöö ja tööstuse jumalanna, tema sümboliks oli öökull.

Neptune – ta oli võimas mere jumal, tema sümboliks oli kolmhark.

Ceres – viljakoristuse jumalanna, alati kirjeldatud kandmas viljapundart.

Vulcan – ta oli seppade, allmaailma ja vulkaanide jumal, kui ta liiga kõvasti lõi, siis võisid hakata vulkaanid purskama.

Diana – jahinduse ja kuu jumalanna.

Bacchus – veini ja peojumalanna, üks populaarsemaid Rooma jumalaid.

Mercury – ta oli jumalate sõnumitooja, tema kiiver ja sandaalid lubasid tal väga kiirelt liikuda ükskõik kuhu mõni jumal ta saata võis. Ta oli reisijate ja kaupmeeste jumal.

Vesta – Kodu ja südame jumalanna, roomlastele väga tähtis. Tema templis hoiti kogu aeg tuld põlemas.

Hiljem juurde võetud jumalad:

Isis – Egiptuse maa jumal. Tema kummardamine nõudis üksikasjalikke ja eksootilisi rituaale.

Pan – Kreeka mägede jumal, pooleldi kits, pooleldi inimene. Kandis alati kaasas torupilli

Mithras – Pärsia tulejumal. Teda kujutati alati surmamas püha pulli niimoodi Maale elu andmas.

Tal oli rooma armees palju järgijaid, isegi nii palju, et teda peeti sõdurite jumalaks.

Mõisted:

Kapitoolium – järsunõlvaline küngas Rooma linnas, sellest sai kindluse asupaik. Kreekas akropol.

Foorum – koosoleku- ja turuplats, kreekas agoraa.

Rahvakoosolek – kutsuti kokku, et hääletada magistraadi ettepanekute üle, lihtkodanikud ettepanekuid teha ei võinud. Hääletamine toimus elamispiirkondade ja sõjaväe osade järgi, iga andis ühe hääle. Need olid korraldatud nii, et rikkamatel oli suurem mõju.

Senat – valitsev riiginõukogu – koosnes endistest ja tegevatest magistraadidest. Senaatroid olid ametis eluaegselt. Vabariigi lõpupoole ligi 600 liiget. Juhtis välispoliitikat, sõjandust, rahandus. Kreekas nõukogu.

Kuningas – valiti rahvakoosolekul, valitses riiki koos senatiga.

Klient – vaene kodanik, andis ennast patrooni mõjuvõimu ja kaitse alla, kreekas demos. Sai patroonilt maad, kandis tema heaks koormist, käis sõjaretkedel.

Patroon – rikkas ja mõjukas kodanik, kreekas aristoi.

Proles – kõige vaesemate maata kodanike lapsed.

Magistraadid – riigiametnikud, valiti ravakoosoleku üheks aastaks. Palka ei makstud, sest riigi teenimist peeti auasjaks, sellepärast said riigiametisse kandideerida aga ainult jõukad kodanikud.

Ametisse tuli kandideerida kindlas järjekorras madalamalt astmelt kõrgemale.

Konsul – kõrgem magistraat, pidi juhtima sõjaväge.

Preetor – tegeles õigusmõistmisega, võis asendada konsulit, juhtida sõjaväge.

Tsensor – ametiaeg kestis viis aastat, valiti endiste konsulite hulgast, nad korraldasid kodanike loendust ja koostasid senaatorite nimekirja, valvasid kodanike elukommete järgi.

Diktaator – piiramatu võimuga, määrati ametisse konsuli ja senati poolt kriisi olukordades kuni kuueks kuuks. Tähtaja lõppedes pidi diktaator oma tegude eest vastust andma.

Rahvatribuun – valiti ainult plebeilist päritolu kodanike hulgast, õigus oli panna keeld ükskõik millise riigiorgani otsusele mis kahjustas rahva huve.

Rooma õigus – Roomas oli riigikorraldus ja kohtupidamine seadusega kindlaks määratud, kõigi inimeste suhtes kehtis seaduse ülimlikkus. Kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohinud ilma kohtuta süüdi mõista, kõigil oli õigus apelleerida keisrile endale. Keiser lähtus oma kohtumõistmises rooma rahva kasust ja tugines väljakujunenud seadusandlikele põhimõtetele. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik. Rooma seadused olid kujunenud välja pika aja jooksul ja lähtusid pretsedentidest, arvestati ka Kreeka seadusi

12 tahvli seadused – 450. aastal avaldatud esimene Rooma seadusekogu, sellel põhineb kogu hilisem rooma õigus.

Tsiviilõigus – seadused, mis reguleerivad inimeste omavahelisi suhteid peaaegu kõigis valdkondades.

Pontifex – sillaehitaja või teerajaja, ühed tähtsamad, nad olid valitavad preestrid, kandsid hoolt pidustuste eest, hoidsid korras kalendrit, pidasid arvutust tähtpäevade üle.

Pontifex maximus – riigi ülempreester, oli pontifexide ees, keisririigi ajal ainuvalitseja.

Flaamen – hoolitses konkreet se jumala ja pühamu eest.

Aigur – tegeles tuleviku ennustamisega.

Patriitsid – põliste suguvõsade liikmed, usuti et pärinevad kuulsatest esiisadest. Ainult nemad võisid olla riigiametnikud, jõukad maavaldajad.

Plebeid – lihtkodanikud, vaesed, vajasid patriitside laenu, jäid võlgadesse. Neil oli õigus osaleda rahvakoosolekutel.

Kirjelda etruski kultuuri:

Elasid etuuri maakonnas, päritolu on tundmatu. Võtsid üle kreeka tähestiku, kohandades selle oma keelele > kirja on võimalik lugeda, aga keelest ei saada aru. Nad oli ehitusmeistrid, meresõitjad ja metallitöötlejad. Ehitasid teid, veejuhtmeid, korrapäraseid linnu, kuivendasid soid. Oli 12 suuremat linnriiki, valitses aristrokraatia, ülikud maeti kaljusse või hauakambritesse. Usuti paljusid jumalaid, ka kreeka jumalaid, tähtis surmajärgsus, see oli nende uskumuse järgi õnnelik. Oluline ka ennustuskunst, eriti ohvrilooma maksa uurimine. Usulised tõekspidamised jäädvustati pühadesse tekstidesse. 8.-6. saj olid kõige mõjuvõimsam rahvas.

Legend rooma linna tekkimisest:

Linna rajaja on Romulus – sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna poeg. Pärimuse järgi käsiks Romuluse vanaisa tema ja tema venna Remuse tigerisse visata, vool uhtus nad aga kaldale ja emahunt võttis na oma hoole alla ja imetas neid, suuremaks saades hakkas neid kasvatama üks karjus. Täiskasvanuks saades kukutasid nad oma vanaisa võimult ja asusud endale uut linna rajama. Töö käigus puhkes tüli, Romulus tappis Remuse ja lõpetas ise ehitustööd.

Riigikorraldus:

Rahvakoosoleku roll, tähtsus:

Rahvakoosoleku tähtsus langes, sest rahvakoosolek küll valis magistraadid ja otsustas senati otuste üle, kuid keisril oli veto õigus kõiki neid otsuseid tühistada.

Senati roll:

Senat kaotas oma senise võimu, kuid ta oli siiski tähtis, sest provintside asevalitsejad ja muud tähtsad ametnikud valiti senaatorite hulgast. Senatil oli ka üsna oluline osa keisri nõuandjana.

Rooma koadanikud:

Kui Rooma vabariigi ajal olid rooma koadanikeks ainult vabad rooma elanikud, siis varase keisririiga ajal hakati kodakondsust vabamalt jagama ka provintside elanikele ja varase keisririigi lõpul anti keisri määrusega kõigile vabadele riigi elanikele kodakondsus.

Provintsid:

Vallutatud provintsid olid väga erineva arengutasemega, kuigi Rooma sidus nad ühtseks majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks, ei surutud peale oma usku, kombeid ja kultuuri. Romaniseerumist soodustas see, et poliitilise karjääri tegemiseks pidi oskama ladina keelt ja tundma rooma tavasid. Arengutaseme ja romaniseerumise ulatuse järgi jagatid provintsid kahte rühma:

• Idaprovintsid – Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus. Peamine keel oli hellenismi ajast saadik kreeka keel, see säilis ka rooma ajal. Need alad olid ka kreeka kõige jõukamad alad. Linnades säilisid kreekalik välisilme ja kreeka keelel põhinev kõrgeltarenenud kultuur. Ladina keel levis suhteliselt vähe. Ülekaalus väiketalupojad, kes harisid isiklikku või suurmaaomanikult renditud maad.

• Lääneprovintsid – Gallia, Britannia, Hispaania, Põhja-Aafrika – jäid oma arengutasemelt Roomale alla. Roomlased olid seal kultuuritoojad. Suuremad linnad tekkisid sinna alles rooma aja tulekuga ja olid seetõttu ka roomalikud, Peamiseks keeleks sai ladina keel. Seetõttu romaniseerusid need provintsid rohkem. Tänapäeval kõneldakse neil aladel ladina keelel põhinevaid romaani keeli. Linnad tekkisid ainult vahemere äärde, mujal säilitasid läänepiirkonnad põllumajandusliku iseloomu. Tekkisid peamiselt orjatööl põhinevad suurmaavaldused – latifundiumid.

Sõjavägi:

RVR ajal koosnes sõjavägi kodanikest ja liitlastest, kes kutsuti vajaduse korral kokku.

RKR asendus see Mariuse reformi tagajärjel elukutselise palgaväega. Peamine sõjaväe üksus oli leegion, koosnes ca. 5000 mehest. Leegioni põhiosa moodustasid raskerelvastuses jalaväelased, lisaks kuulusid sinna ka ratsaväeüksused. Jalaväelase varustus koosnes kiivrist, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsmetest, nelinurksest kumerat kilbist, raskest viskeodast ja mõõgast. Rivistuti väikestesse ristkülikutesse, asetsesid üksteise suhtes nagu malelaua ruudud. Peeti väga tähtsaks sõjatehnika täiustamist. Kasutati katapulte, müürilõhkujaid, piiramistorne. Õpiti ka oma sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt kaitsma. Sõjaväge värvati ka provintside elanikest. Augustinuse ajal koosnes sõjavägi 25-st leegionist kelle iga ühe kaitsta oli teatud lõik piiri.

Linna tähtsus Roomlaste elus:

Linnad olid majandus-, kultuuri- ja halduskeskused, palju suurmaaomanikud ja rikkas elasid linnades, linna nõukogu ametnikud korraldasid ümbritseva maapiirkonna asju.

Kuidas suhtusid Roomlased teiste kultuuride mõjudesse?

Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumusi. Osad avaldasid selle vastu protesti, kardeti rooma vooruste hääbumist ja kreeka/idamaade halba mõju, need ei pidurdanud kreeka kultuuri levikut. Põhijoontes säilitati rooma ühiskonnas traditsiooniline ilme.

Millised olid rooma seisused ja kuidas need muutusid?

• Kõrgeml astmel pärilik senati-aristrokraatia: RVR ajal nobeliteedi hulgast, RKR ajal said senati liikmeks ja sellega ka senati-aristrokraatia seisusesse Itaalia linnade ja provintside ülemkihi esindajad. Nende hulgast suurmaaomanikud, provintside asevalitsejad ja leegionite. Nende tunnuseks oli toogat ehtiv pupurpunane triiip.

• Teisel kohal oli ratsanikuseisus, ka rikastest ja mõjukatest inimestest. Algselt ainult roomlased, kellel oli piisavalt raha ratsahobuse ostmiseks, et sõja korral teenida ratsaväes. See sõjaline eritähendus kadus varakult, siis kuulusid sinna kõik teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikud. Nende hulgast suurmaaomanikud, kaupmehed, riigiametnikud rahaasjades, kohtunikud.

• Järgnesid käsitöölised, vabad talupojad, rentnikud ja linnas elavad kindla ja püsiva elatiseta proletaarid. Viimaste hulk kasvas Rooma linna suurenemisega, moodustasid enamuse rahvakoosolekutel. Tagamaks nende kuulekust hakati neile juba vabariigi lõpupoole äraelamiseks tasuta vilja jagama.

• Ratsanike või senaatorite kliendid. Madalaim ühiskonnakiht, võisid oma patroonilt loota materiaalset ja õiguslikku abi.

Milline oli orjade õiguslik seisund ja osa majanduses?

Orjad olid oma peremehe vara, ehk kõnelevad tööriistad. Omanik võis orjaga teha, mis iganes soovis, ka tappa. Mõnikord lasid omaniku oma orje vabaks, või lubasid nei tööl käia ja pärast ennast vabaks osta.Orje kasutati põllumajanduses ja kaevandustes raske füüsilise töö tegijatena, majateenijatena, oskustöölistena ja isegi arstide ning õpetajatena.

Iseloomusta mehe ja naise kohta perekonnas.

Perekond oli mehekeskne ja perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Ka täiskasvanud pojad allusid isa eluajal temale ja kogu nende varanduski kuulus seaduse järgi isale.

Põhim oli pereisal õigus isegi oma pereliikmeid surma mõista.

Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused, kohtuasjades esindasid neid mingid teises meessoost isikud. Abielu tähendas naise üleminekut ise eestkoste alt abikaasa eestkoste alla, sõlmiti väga noorelt. Naistesse suhtuti natuke vabamalt kui Kreekas, nad polnud avalikust elust täielikut kõrvale jäetud ja pereema osales kodus korraldatu pidusöökidel viibides külaliste seltsis.

Millised olid Roomalaste kasvatuse kreekapärased ja roomapärased jooned?

Kreekapärased:

Pöörati tähelepanu laste vaimsele harimisele, selleks kasutati kreeka päritolu koduõpetajaid või saadeti poisid ja vahel ka tüdrukud 7-aastaselt kooli, kus omandati kirjatarkuse aluseid.

Suursugustes peredes jätkus hariduse andmine pikemat aega, sest poegadest kasvatati riigitegelasi, selleks õpetati kreeka ja ladina keelt, kreeka ja rooma kirjandust, ajalugu ja filosoofiat.

Sageli mindi kreekasse mõne õpetlase juurde kõnekunsti õppima.

Roomapärased:

Noormehed olid oma isa või mõne vanema sugulase kõrval ohvitserina väeteenistuses ja hakkasid varakult kohtutes kaitsja või süüdistajana oma kõnekunsti ja seadusetundmist järele proovima.

Mida olulist lisasid Roomlase kalendri arengusse?

Alates 2. sajandist eKr sai aasta alguseks 1. jaanuar.

1. sajandi keskpaiku asendati kuukalender egiptlaste eeskujul päikesekalendriga, aasta sai 365 päeva ja iga 4 aasta tagant ühe lisapäeva, uut kalendrit hakati nimetama juuliuse kalendriks.

Võrdle kreeklaste ja roomlaste riietust.

Igapäevane alusrõivas oli tuunika – õlgadele heidetud ja vööga kokku tõmmatud põlvini ulatuv riidetükk, meenutas kreeka kitooni. Külma ilma korral kanti mitut üksteise peal. Pidulik pealisrõivas oli rooma meestel tooga – suur valge poolringikujuline riidetükk, mähiti nii ümber keha, et parem käsi jäi vabaks. Avaliku ameti taotlejad kandsid lumivalget rüüd – candidati (kandidaat). Naku kreeklasedki ei kantud pükse ja jalanõudeks olid sandaalid.

Millistes osadest koosnes rikka roomlase elamu?

Traditsiooniline Rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paiknes ühiskondlik ruum – aatrium. Seda piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohalt oli katus avatud, et valgus saada, selle ava all asus vihamvee kogumiseks bassein. Aatrium oli omalaadne pere- või elutuba, varaemal ajal võõrustati seal külalisi. Hilise vabariigi ajal rajati majade taha sammaskäiguga aed ja selle tagumisse ossa külaliste vastuvõtmiseks eraldi ruum.

Kuidas elasid vaesed roomlased?

Nad elasid odavates mitmekordsetes puust ja hiljem kivist ehitatud üürimajades.

Milliste rahvaste looming mõjutas rooma kunsti kujunemist? Too näiteid.

Arhidektuuris:

etruskid – võeti üle eluruumide paigutus aatriumi ümber.

Mesopotaamia – silndervõlvid, neid arendati edasi.

Kreeka – hoonete kaunistamisel kasutati kreeka stiile, deloratiivsetel eesmärkidel kasutati sambaid.

Skulptuurisb olid väga suured kreeka mõjutused, kreeklastelt rööviti skuptuure ja tehti nendest koopiaid. Ka maalikunstis olid väga suured kreeka mõjutused.

Milliseid uuendusi võtsid roomalsed kasutusele ehituskunstis?

Kuppel ja ristvõlvid – tekivad kahe silindervõlvi ristumisel, see võimaldas ehitada väga keerulisi ja vastupidavaid ehitisi nagu sillad ja akveduktid.

Pilasrid – sambataolised lamedad seinaeendid.

Ehitusel kasutati lubjakivi, põletatud tellist ja nn rooma betooni (kruus + lubi + vulkaaniline tuhk/liiv), sideaineks kasutati lubimörti.

Linnast välja hakati ehitama rikaste luksusvillasid.

Teatrite jaoks hakati ehitama eraldi hooneid ja amfiteatreid, kõige kuulsam 80 pKr valminud Colosseum.

Milles seisnes rooma skuptuuri eripära?

Portreed – paistsid silma oma tõepärasusega (austus esivanemate vastu > potreesid hoiti kodus > väga sarnased esivanemale) Varasemad püüdlesid ainult välise sarnasuse poole, karakter ei avaldunud, hiljem tuli karakter juurde (nt „Rooma naisepea“). Kunstis väärtustati naist kui isiksust. Keisririigi ajal toimusid muutused, kunst portreed muutusid rohkem iskupärasemaks, suuremat tähelepanu pöörati soengule, soengumood muutus. Keiser Augustuse ajal arenes eriti jõudsalt, kehale anti täiuslik atleedi figuur, nägu oli mõnikord idealiseeritud (keiserit võrreldi jumalaga), tema kuju oli amtlik paraadportree. 2. ja 3 sajandist marmorportreedest paistavad silma Traianuse Caracalla omad. 4. saj käis rooma kultuur alla, seda näitab Constantinus portree, kus nägu on kujutatud skemaatiliselt ja silmad ebaloomulikult suured.

Ratsafiguurid – roomast pärinevad maailma esimesed pronksist ratsanikukujud, hiljem valati nad kõik kahuriteks, säilinud on vaid Marcus Aureliuse ratsafiguur, sest kristlased pidasid seda ekslikult Constantinus Suureks.

Maalikunsti eriliigid:

Seinamaalid – säilinud Pompejis ja veel kahes linnas, mis mattusid vulkaanilise tuha alla. Näiteks „Poetessi portree“, üks võluvaimaid naisekujutisi üldse, noor naine mõjub väga vahetult ja inspiratsiooni hetkel.

Mosaiik – parim näide on Pompejis nn Faunuse majas ühe ruumi põrandat kattev kompositsioon, mis kujutab Aleksander Suure lahingut Pärsia kuninga Dareiosega. See on kreeka originaali koopia.

Fresko – maailiti ainult värskele krohvile, seetõttu väga kestev ja värvid on säilinud tänapäevani.

Laevad ja retked
• Laevad olid lahtised merepaadid, nelinurkse purjega, meeskonnas 40-60 liiget.
• Orjenteeruti taevakehade järgi, kasutati 16 ilmakaart, lisaks kasutati päikesekristalli, mis näitas päikese
asukohta ka pilvise ilmaga.
• Laeva pani välja kogukond, neid kutsuti sellepärast ka laevkondadeks.
• Liiguti kahel suunal:
1. Lääneteed kasutasid taanlased ja norralased, sihtpuntid olid Inglismaa, Frangiriik, Itaalia, Hispaania,
Portugal, mööda jõgesid mindi sisemaale. 846. aastal rünnati Pariisi, 911. loodi Normandia Hertsogiriik
(maa saadi prantsuse kuningalt läänina) ja 1071. Sitsiilia kuningriik.
2. Idateed kasutasid rootslased, nad pidasid ühendust Bütsantsi ja Kreekaga, kauplaseid Araabiamaadega,
neid seostatakse Vana-Vene riigi tekkega.

Uute maade asustamine
• Hebriidid
• 874. aastal Island (430 asulat, 13 esinduskogu – tingi), üsnapea tekkis üldine esinduskogu Althing.
• saj jõuti Gröönimaale, aastatel 985-986 jagati maad taludeks.
• Umbes 1000. aastal jõuti Ameerikasse, Vinlandi.

Usund:
mitu kihistust.
1. loodusesemete austamine:
pühad allikad, järved, jõed, puud.
2. Esivanemate hinged:
Surnud maeti asula lähedale harimata maale, pandi kaasa kõik eluks vajalik, ka orje.
Võõral maal surnud põletati, et nad jõukas Valhallasse, hingedele ehitati teede äärde maju.
3. Päikesekultus:
seda sümboliseerib ratas – hjol ja sellega seonduvad paljud jumalad:
Thor – taevajumal, punase habemega vanamees, kelle vankrit vedasid kaks sikku.
Äike tähendas tema vankri mürinat.
Tema päev oli neljapäev, sellel päeval ei tohtinud teha müra.
Oden – päikese ning sõjajumal, tarkuse ja luule kaitsja, välimuselt ühesilmaline valges kuues vanamees,
ratsahobusel, tema päev oli kolmapäev.
Frej – naispooluseks freja, viljakusjumal, tema päevaks oli reede.
Loke – saatan, teiste vaenlane
Viikingeid proovita ka ristiusustada, selleks saadeti nende maale munk Ansgar, kes aga langes mereröövlite
kätte. Tal õnnestus kül jõuda Birkasse, kuid ristusu levimiseks kulus veel sajandeid.

Kiri:
• Kasutati ruunikirja ja futhark tähestikku.
• Tähed olid kolmes kaheksalises rühmas.
• Read võisid olla praemalt vasakule või mõlemas suunas.
• Ruunitähestik asendus 11. saj ladinatähestikuga.
• Ruunikirja kasutati eelkõige ruunikividel, mis olid enamasti haua- või mälestusmärgid. Mälestuskivid
jutustasid viikingitest, kes olid langenud kuskil kaugel sõjaretkel.
• Viikingiaja kirjanduse mälestusmärgid on saagad – suuliselt edasiantud pikemad jutustused,mis
käsitlesid ajaloosündmusi kirjanduslikus vormis. Kirja pandi nad 12-13. saj. Tuntuimad islandi saagad,
millest mõnedast kujunesid eeposed, kõige kuulsam neist „Vanem Edda“

Kellele toetus puritanism?
Puritanismi levikut soodustas majanduslik areng ja kapitalistlike manufaktuuride teke, töölistele
tähendas see töö intensiivistumist ja lisas asjaolu, et tuli hakata tööl käima, see kiskus inimesed
eemale tavalistest perekondlikest suhetest ja kirikust.
Puritanism toetus ka teatud kaubakompaniidele, kellele oli antud õigus tegeleda väliskaubandusega,
mis oli Euroopast kaugemal olevate maadega eriti riskantne ja seetõttu panid kaupmehed kogu oma
lootuse jumala peale.

Puritanismile iseloomulikud jooned:
Ilmaliku kutsumuse õpetus – lähtus arusaamast, et keegi ei saa õndsaks, ega ei saavuta edu vastu
tahtmist, enda teadmata ja osavõtuta. Usklik tunnetab Jumala armulikkust juba maapeal ja
edasijõudmine ajalikus elus viitab, et ta on n-ö väljavalitud, siit järeldati et tuleb järgida oma
ilmalikku kutsumust ehk teha võimalikult hästi oma tööd.
Töö õilistamine, mis muutis töö lausa kultuseks, see vastandus katoliiklusele, algkristlusele ja
bütsantsile.
Kirikus nõuti kõige kõrvaldamist, mis meenutas katoliku kiriku rikkust ja toredust: maalid ja
skulptuurid, kallid altarid, värvilised vitraažid, vaimulike luksuslik riietus, muusika ja laulmine.
Kujunes välja uus inimtüüp: töökas, kokkuhoidlik, kitsi, rõhutatult usklik, askeetlik, vaikiv, ei
talunud vähimatki elurõõmu avaldust. Inglise revolutsiooni ajal keelati ameltikult kõik
teatrietendused. Hakati kandma tavapärast musta riietust.

Puritanismi erivoolud:
Presbüterlased – leidsid, et koguduse eesotsas peaksid seisma koguduse vanemad – presbüterid ja
nemad valiksid omakorda koguduse vaimulikud, kelle seni olid ametisse nimetanud piiskop.
Independid – arvasid, et kogudused peaksid olema sõltumatud.

• Feodaalse killustatuse aega Eestis nimetatakse Vana-Liivimaa ajaks. Maa jagati üksikuteks osadeks mille etteotsa said enam-vähem sõltumatud valitsejad maahärrad, kelle valdused kujutasid väikeseid feodaalriike:

1. Taani valdus e.Harju-Viru, Põhja-Eesti alad, mida nimetati ka Eestimaaks. Taani kuningas oli Eestimaa Hertsog, tema asehaldur asus Tallinnas.

Tallinna piiskop omas Põhja-Eestis ainult vaimulikku võimu, allus Lundi peapiiskopile.

Muud alad allutati vormiliselt Saksa-Rooma keisririigile – tegelikult valitsesid suht iseseisvad maahärrad – Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Liivi ordumeister.

2) Liivi orduriik – ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236. aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa. Pealinnaks alguses Riia, hiljem Võnnu.

• • Tähtsaim isik ordumeister, allus Saksa ordu kõrgmeistrile, talle kuulusid Läti alad, Sakala, Järva ja teised väikemaakonnad.

  • Orduala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks, neile allusid ordumõisad.

  • Ordu siseselt olid tähtsaimad rüütelvennad, ordusse kuulusid veel ka poolvennad (sepad, pagarid jne). Kiriklikke talitlusi pidasid preestervennad.

3) Saare-Lääne piiskopkond – kuulusid Saaremaa ja Läänemaa, maahärraks Saare-Lääne piiskop, kes allus Riia peapiiskopile, keskuseks algul Vana-Pärnu, hiljem Haapsalu

4) Tartu piiskopkond, maahärraks Tartu piiskop, kuulusid Ugandi ja Vaiga lõunaosa, keskus Tartu, allus Riia peapiiskopile.

Põlisrahva olukord:

Eestlased olid esialgu sunnitud leppima võõraste võimude jäämisega nende aladele, samas aga püüdsid kaitsta endist loomupärast elukorraldust.

• • Vallutajad olid sunnitud sõlmima alistatud eestlastega lepinguid, millega fikseeriti kaotajate kohustused, aga ka õigused.

  • Püsima jäi Muinas-Eesti kombe ja tavaõigus (kohut mõistis feodaal, aga kohtus oli ka maarahva esindajaid)

  • Eestlastega arvestati kui sõjalise jõuga, sunniti sõjakäikudega kaasa minema.

  • Talupojad jäid isiklikult vabaks, neil oli oma maa ja õigus kaubitseda

  • Põlluharimisviisid ja tööriistad jäid samaks

  • Kõige suuremas sõltuvuses Lõuna-Eesti, palju soodsamad tingimused Saaremaal ja Läänemaal.

(Saarlastel õnnestus 1236 oma maa vabastada ja alles 1241 õnnestus ordumeistril nad alistada ja leping sõlmida, valitsemine jäi kohalikele vanematele, foogt käis vaid kohut pidamas. 1255. aasta lepinguga säilitati ka oma poliitilised õigused, võeti kohustus ordut toetada.)

Eestlaste olukord halvenes:

• • kaubandus ja meresõit jäeti linnakodanike hooleks (Sellest kannatas Lääne- ja Põhja-Eesti rahvas ning saarlased.

  • Eestlastel tuli feodaale ja vaimulikke üleval pidada:

1) Kehtestati kümnis – alguses kümnes osa viljasaagist, hiljem võeti ka karjalt.

2) Hinnus – kindlaksmääratud naturaalmaks.

3) Pidi üleval pidama preestrit ja maksma erilist kirikumaksu – kümnendikku kümnisest.

4) Kirikute ja teede ehituse kohustus

5) Teotöö kohustus, algul mõned päevad aastas, hiljem rohkem.

• • Eriti raskeks muutis eestlaste olukorra 1315.a. ikaldus ja näljahäda.

Võõrvõimude omavahelised suhted:

Võõrad võimud omavahel:

Iseloomulik võõrvõimude pidev võitlus juhtrolli pärast Vanal-Liivimaal.

1. maahärrade vahel – näiteks Mõõgavendade ordu ja Taani vahel, mille tulemusena fikseeriti 1238.a. – Stensby leping – Taani ja Liivi ordu (vahepeal Mõõgevendade ordu likvideeritud, asemele Liivi ordu. Vt eespoolt!) vahel, Taani kuningas sai tagasi Tallinna koos Viru ja Harjumaaga, Järvamaa jäi ordule, loodi sõjaline liit idapoolsete (vene õigeusu kiriku valduste endale võitmiseks) vallutuste tarvis. Lepingu tähtsus: 1) kindlustas Taani seisundit

2) fikseeris feodaalse killustatuse Vana-Liivimaal

• (1297 – kodusõda – Ordu vastu moodustasid ühisrinde Riia linn, peapiiskop ja Saare-Lääne ning Tartu piiskopid. Ordu võitis, lõhkus vastaste ühisrinde.

• 1304 – sõlmiti ordu juhtimisel siinsete poliitiliste jõudude konföderatsioon Riia linna ja peapiiskopi vastu.

• Paavst saatis siia oma eriesindaja.

• Ordu vastandus taani kuningale, seda vastuolu ei leevendanud ka paavsti legaadi Modena Wilhelmi poolt Viru, Järva ja Läänemaast moodustatud vaheriik (see likvideeriti Taani ja ordu poolt). 1227 oli Tallinn sunnitud kapituleeruma.

• Paavsti saadik soovis konflikti lahendamiseks luua Vana-Liivimaale omaette paavstiriik. 1233 verine lahing Tallinnas paavstimeelsete vasallide ja ordu vahel, tapeti sada vastast.)

2) vaimuliku ja ilmaliku võimu vahel, peamiselt Riia peapiiskopi ja ordumeistri vahel, kellele peaks kuuluma Riia linn

Kohaliku aadli kujunemine:

• Pärast vallutust algas maade läänistamine- Taani kuningas ja piiskopid läänistasid palju maid, sest vajasid sõjalist jõudu. Kujunes välja Euroopale sarnased läänisuhted, s.t. maahärra oli senjöör, kes jagas maid vasallidele sõjaväeteenistuse eest. Vasallid olid põhiliselt sakslased, taanlasi väga vähe, eestlasi oli 10% (Harju-Virus). Uued maaomanikud tulid Saksamaalt põhiliselt Reinimaalt ja Westfaalist. Lään- maavaldus koos talupoegadega, mida jagati sõjaväeteenistuse eest. Algselt elasid feodaalid linnustes, hiljem hakkasid rajama mõisaid, feodaalide majapidamine koos seda ümbritsevate põldude ja küladega. Püsivad mõisad tekkisid kõigepealt Harju-Virus.

• Algselt elas mõisnik suures talutüüpi hoones, mõis oli tavalisest talumajast suurem, tallide ja kõrvalhoonetega, ümbritsetud palktaraga. Vastuhaku korral varjus mõisnik piiskopi või ordulossi.

• 1241.a.-st pärineb Taani hindamisraamat, milles on nimetatud 3 mõisa Eestimaal, 1343.a.-ks oli Harju-Virus 23 mõisat, lisaks kaks kollektiivset mõisnikku – Kärkna ja Padise klooster.

Suhted naabritega:

• Põhivaenlasteks Novgorodi, Pihkva ja Leedu vürstiriigid.

• 1240.a. purustas Novgorodi vürst Rootsi ristisõdijate väe, sakslased püüdsid allutada linnuseid Pihkvamaal, mille tulemusena toimus 1242 – Peipsi järvel Jäälahing – ordu väed piirati ümber ja löödi Aleksander Nevski poolt puruks. Selle tulemusena jäi sakslaste vallutuste piiriks Peipsi järv ja Narva jõgi, venelased leppisid Eesti ja Liivimaa jäämisega katoliku kiriku võimu alla, tülid aga jätkusid ka järgneval sajandil.

• 1263 – leedulased jõudsid Läänemaale, põletasid maha Vana-Pärnu, 1270 käisid nad Saaremaal, Karuse lähedal astus ordu neile jääl vastu, kuid sai rängalt lüüa.

Linnade arenemine:

• Peale maa vallutamist hakkasid Vana-Liivimaal tekkima linnad- käsitöö ja kaubanduse keskused. Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta.

• Vallutajad kutsusid kohale vajalikud ehitusmeistrid, kaupmehed ja käsitöölised. Näiteks 1230.a. kutsus Mõõgavendade ordu Ojamaalt Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti keskustesse 200 saksa kaupmeest, lubades neile mitmesuguseid soodustusi.

• Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli linnaõigus, see on õigusnormide kogum, mis reguleeris elu linnas. Eesti linnad said linnaõiguse Saksa linnade eeskujul. Näiteks 1248 sai Tallinn linnaõiguse Lübeckilt.

• Tartu linnaõiguse saamise aeg on teadmata, kuid 1262.a. nimetati Tartut juba linnana (Riia linnaõigus, mis oli saadud Hamburgist).

• Linnad olid veel Vana-Pärnu, Haapsalu, Uus-Pärnu, Paide, Viljandi, Narva, Rakvere.

Arhitektuur.

1. Ilmalikud ehitised, mis olid peamiselt kaitseehitised

– Linnade kaitseks rajati linnamüürid.

– Hakati rajama kivilinnuseid.

* kastell-linnus – korrapärase nelinurkse müüriga linnus, näiteks Toompeal.

* tornlinnused (Paide ordulinnus)

* ordulinnused, näiteks Viljandis.

2) Valitsevaks oli kiriku- ehk sakraalarhitektuur

• 13. saj romaani stiil (ümarkaar, paksud müürid, väiksed aknad, madalad tornid), 14. saj-st valitses gootika (teravkaar, õhemad müürid, kõrged piklikud aknad vitraazidega, roosaken, kõrged sihvakad tornid).

• Ehitati:

* toomkirikud (piiskopkondade keskustesse) nt. Tallinnasse ja Tartusse

* linna- ja maakirikud­ – Põhja-Eestis paekvist, Lõuna-Eestis punasest tellisest, eriti tuntud Tartu Jaani kirik oma terrakotaskulptuuridega, Saaremaal ehitusmaterjaliks dolomiit

Jüriöö ülestõus 1343-1345:

Poliitiline eellugu:

• Harju-Viru maa kuulus Taani kunigale, aga ta ei suutnud seda valitseda ja plaanis maha müüa.

• Vasallid kartsid kaotada oma laialdasi vabadus.

• Ordu ja Taani kuninga vaheline ostu-müügi tehing oli juba sisuliselt ära otsustatud, maa ülemineku aeg oli veel kokku leppimata. Seda otsustasid ära kasutada harjulased, kes soovisid oma vabadust taastada.

• Ülestõusu valmistati ette põhjalikult ja seda suudeti hoida sakslase eest salajas hoida.

Põhjus: eestlaste soov taastada muistne iseseisvus.

Ülestõusu algus:

• Jüripäev, 23. aprill oli talupoegadele tähtsam kui aasta algus, sest see tähistas kevadiste põllutööde algust ja karja väljalaskmist.

• Jüriööl oli kombeks, teha tuld, puhuda pasunaid ja tekitada muud kära, seetõttu alguses suudeti tabada mõisnikke ootamatult, põletati mõisaid pea kogu Harjumaal

• Tähelepanuväärne saavutus oli Padise kloostri vallutamine, mis põletati ja 28 munka tapeti.

• Lühikese ajaga oli kogu Harjumaa võõrvõimust vabastatud, ülestõusnud koondusid ja valisid 4 kuningat.

• 10000 meest kogunes Tallinna alla, paluti abi Turu foogtilt, kes lubas tulla abiväega.

• Ülestõus puhkes ka Läänemaal, surmati kõik tabatud sakslased ja koonduti seejärel Haapsalu alla

Ordu sekkumine ja Paide läbirääkimised:

• Ordumeister Burchard von Dreileben oli parajasti oma vägedega Pihkvas, katkestas aga koheselt oma sõjakäigu, sest Harju vasallid palusid temalt kui ainukeselt arvestatavalt sõjalise jõu omajalt abi

• Ordumeister vajas aega vägede koondamiseks ülsetõusnute vastu ja seetõttu kutsus eestlaste vanemad kohtumisele Paidesse. Kuna eestlasedki vajasid aega, et abivägi jõuaks Turust kohale, olid nad nõus minema kohtumisele, lootes nähtavasti keskajal levinud saadikute turbeõiguse austamisele.

• 1343.a. 4. mail kohtumine Paide ordulinnuses, Eesti poolelt 4 kuningat (pigem siiski vanemad) ja 3 sõjasulast, vastaspoolelt ordumeister ja hulk tähtsamaid ametnikke. Eestlaste esindus tapeti relvakokkupõrke käigus.

Ordu pealetung:

• Lahing Kanavere küla juures rabas, ordu saavutas suurtest kaotustest hoolimata ülekaalu, sellega oli tee Tallinnani vaba.

• 7 kilomeetri kaugusel Tallinnast Sõjamäel olid eestlase uuesti kogunenud, eestlased püüdsid taanduda soisele pinnasele, kui see ei aidanud, hukkus 3000 meest

• Ordu asus Tallinna lähedale laagrisse, sündmustes hirmutatud taanlased andsid linna kaitsmise neile üle.

• Burchard von Dreileben liikus Läänemaale, kus sunniti taanduma Haapsalu piirajad.

• Täpselt kokkulepitud ajal jõudsid Rootsi väed Tallinna alla, kahjuks aga olid sündmused arenenud loodetust kiiremini ja abiväed pöördusid koju tagasi.

• Mai lõpul tungis 5000 meheline Pihkva vägi Lõuna-Eestisse kuni Otepääni (eestlased olid neil abi palunud), ordu koondas oma väed Lõuna-Eestisse.

Saarlaste ülestõus ja ordu lõplik võit:

• 24. juulil puhkes ülestõus Saaremaal, asuti piirama Pöide ordulinnust. Peale 8 päeva piiramist linnus alistus.

• Samal ajal jätkus aga ülestõus ka Harjus, kus eestlased olid Vallutanud Varbola ja Loone linnused. Oktoobri lõpul saabunud Saksa ordu abivägedega õnnestus need vallutada.

• 1344. aasta veebruaris tungisid ordu väed Saaremaale, kasutades ära külmunud merejääd. Rünnati kindlustatud linnust Karjas, mis suurte kaotustega vallutati, saarlaste kuningas Vesse poodi. Soojad ilmad aga sundisid ordu lahkuma.

• 1345. aasta alguses koondas Liivi ordu väed Saaremaale, peatuti 8 päeva Karjas, ümbruskond rüüstati täiesti paljaks, viimaks saarlased alistusid ränkade tingimustega lepinguga.

• Jüriöö ülestõus oli muistse vabadusvõitlus jätk, selle lõppvaatus.

Tulemused:

1. eestlaste kaotus

2. Taani müüs 1346.a. oma valdused Saksa ordule, kes andis need alad 1347.a. valitseda Liivi ordule

3. Liivi ordu autoriteedi tõus Vana-Liivimaal – ainukene tõeline sõjaline jõud

4. sakslased muutusid julgemaks, hoogustus mõisate rajamine

5. kasvasid talupoegade koormised, eriti teotöö, sest mõisapõllud vajasid töökäsi

Maarahvas 14.-16. sajandil:

Talurahva olukord, sotsiaalne ja rahvuslik koosseis:

• Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine ja seadusetus, talupoja õigustega arvestati vähem.

• Aadlikud asusid elama rohkem mõisatesse, sõnakuulmatuse puhul kasutati sõjalist jõudu.

• Lääne-Euroopas arenes manufaktuuritööstus ja linnad, suurenes vajadus teravilja järele, see toodi Liivimaalt (selle eest maksti head hinda, sest rehetares kuivatatud vili väga hea kvaliteediga)

• 16. saj keskel Eestis ca 500 mõisa.

• Tõsteti koormisi (et mõisate saaki suurendada, mida saaks müüa), talukoha eest rendi maksmisel tõusis esikohal teoorjus. Kümnis moodustas kuni ¼ viljasaagist.

• 15. saj keskpaigast mindi üle loonusrendil raharendile.

• Maarahva vastupanu: esitati kaebusi, ei täidetud koormisi, asuti elama mujale (piirialadelt mindi Venemaale, Soome ja Rootsi), mindi linnadesse. 15 saj hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma, „mees või võlg“ põhimõte.

• Haagi ja adrakohtunikud pagenud talupoegade kindlakstegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks, olid feodaalide vahelised kokkulepped talupoegade väljaandmise suhtes.

• Kehtestati sisuliselt pärisorjus.

• Talupoegade jagunemine:

- Adratalupojad – pärisorjad, neid oli kõige rohkem, nende talud 0,5-5 adramaad, suuremates taludes sulased ja teenijatüdrukud, peamiseks koormiseks teotöö

- Üksjalad – tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas.

- Vabatalupojad – tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad.

- Maavabad – muistsete eesti ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, sõja korral teenisid feodaali sõjaväes, muid koormisi ei olnud.

• Valdavaks endiselt kolmeväljasüsteem, lapimaasüsteem

• 16 sajandil rahvaarv 250000-280000

• Osa juurdekasvust ka sakslased, kes elasid põhiliselt linnades, rootslased lääne- ning põhjarannikul, 15 saj alguses püsiv vene asustus Peipsi põhjarannikul.

Vaimuelu:

Iseloomulikuks jooneks, et muinasusundi arusaamu püüti kohandada katoliiklusega

• Ristiusu pühakutelt hakati lootma samasugust abi nagu oli loodetud haldjatelt.

• Salaja austati edasi pühasid hiisi, puid, kive, allikaid, jõgesid ja tuues neile ohvreid hakati ohverdama ka kirikuis ja kabeleis.

• Uued jumalakojad rajati endistesse pühapaikadesse.

• Kohati jätkati Taara ja Uku kummardamist, katolike pühakute kultusesse segunes paganlikke jooni.

• 15. saj võeti kasutusele eesti keelele mugandatu kristlikud nimed.

• Jätkus esivanemate hingede austamine, ristiusu kaudu jõudis Eestisse usk taevasse ja põrgusse, heasse ja kurja, pisuhända, libahunti jne. Algas nõidade tagakiusamine.

Vana-Liivimaa sise- ja välissuhted:

Liivi ordu mõjuvõimu kasv:

• 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19000 hõbemarga eest Saksa ordule.

• Jätkusid ordu ja piiskoppide vahelised võitlused.

Rõivastustüli – Riias ja Tartus asendati toomhärra ordumantliga sarnane valge rüü mustaga, ordu nägi selles oma autoriteedi õõnestamist, avaldas protesti ja okupeeris peapiiskopi ja tema toomhärrade mõisad.

• Dietrich Damerow – Tartu piiskop, asus 14. saj lõpus orduvastase rinde etteotsa, temaga liitusid Põhja-Saksa Mecklenburgi hertsog, mõned teised kõrgaadlikud, Leedu suurvürst Vitautas ja Riia peapiiskop, Tartusse saabus abiks ja 500 vitaalivenda.

• 1396 korraldas ordu sõjakäigu Tartu piiskopkonda, maa rüüstati, vallutati kõik linnused, va piiskpilinnus Toomemäel.

Danzigi kongress: kokkukutsumise põhjuseks Saksa ordu kõrgmeistri soov tülid lõpetada.

• Toimus 1397. aastal Danzigis, kohal olid kõik Vana-Liivimaal poliitilised jõud, ordu kõrgmeister Konrad von Juningen jt.

• Otsustati, et:

– Riia peapiiskop pidi olema Liivi ordu liige, samas ei tohtinud enam ordu nõuda piiskopkondade ja nende vasallide osavõttu sõjategevusest.

– Juningeni (kõrgmeistri nimest) armukiri – laiendati oluliselt Harju-Viru vasallide pärandamisõigust läänidele ja tugevdati nende seisundit.

Sisevõitlus kestab:

• 1410 – Grünwaldi lahing – Saksa ordu jäi alla Poola ja Leedu ühendatud vägedel, sellega halvenes ka Liivi ordu olukord.

• Riia peapiiskop vabanes ordu eestkoste alt, tõusis vasallide osatähtsus.

• Meespäevad – kogunemised, kus prooviti lahendada sisemisi küsimusi.

• Linnadepäevad – koosolekud, kus linnad hakkasid kooskõlastama oma huvisid.

• 1421. aastal hakati pidama maapäevi, mis enam-vähem iga aasta, neil *arutati ja otsustati tähtsamaid välispoliitilisi küsimusi, *püüti lahendada omavahelisi tülisid, *määrati maksud jne. Alates 1435 olid esindatud 4 seisust:

1. 1. vaimulikud,

   2. ordumeister koos ametnikega

   3. vasallkondade esindajad,

   4. linnade esindajad.

• Maapäevi peeti Valgas või Volmaris (Vana-Liivimaa keskel), maapäeva otsused ei olnud kellelegi kohustuslikud ja kui üks osapool ei olnud nõus siis otsus ei jõustunud.

• Tähtsaim maapäeva otssus oli1507.a., kui keelati eestlastel relvade kandmine, see oli aga keskajal vaba mehe tunnus

Välispoliitika:

• Naaberriigid sõlmisid omavahel liite ja tugevnesid (1385 Poola ja Leedu personaalunioon), samas oli aga ordu peale Grünwaldi kaotust nõrk.

• Põhiohuks sai aga Venemaa, kus XV saj.ks oli kujunenud tugeva keskvõimuga Moskva vürstiriik eesotsas suurvürst IvanIII-ga. 1480. aastal ründas ordu Pihkvat, linna vallutada ei suudetud, 1481. aastal korraldasid venelased vasturetke Liivimaale, põletati maha Viljandi linn. Maa vallutamiseks puudus aga venelastel jõud ja 1481 sõlmiti 10 aastakse vaherahu.

• 1492 rajas Ivan III Ivangorodi linnuse Narva jõe idakaldale, 1494 suleti Novgorodi kaubakontor ja sealsed saksa kaupmehed vangistati.

• Wolter von Plettenberg – 1494-1535 Liivi ordumeister – soovis kaitsevõime tugevdamiseks ületada maa sisemisi lahkhelisid. 1501 tungis Plettenberg suure väega Venemaale, peale piiri ületamist kohtuti vene vägedega, kes peale väikest kokkupõrget põgenesid, meeste hulgas aga hakkasid levima nakkushaigused ja pöörduti kiiresti tagasi Eestisse.

• Samal aastal teostasid venelased rüüsteretke Eestisse, maal tekitati kohutavat kahju.

• 1502 tungis Plettenberg uuesti Pihkvasse, suurem lahing toimus Smolino järve ääres, kust Venelased olid sunnitud taanduma. 1503 sõlmiti vaherahu, mida pikendati korduvalt.

Linnad ja kaubandus:

Linnade õiguslik korraldus:

• Tallinnas, Narvas ja Rakveres Lüübeki linnaõigus, Tartu, Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu said Riia linnaõiguse, Vana-Pärnus ja Haapsalus kehtis piiskopiõigus.

• Linna võimuorganiks oli raad, mille liikmete arv oli linnati erinev, lisaks kuulusid sinna ka bürgermeistrid (Tallinnas 4), sündik (tundis hästi seadusi). Rae liikme seisus oli eluaegne.

• Maahärrat esindas rae juures linnafoogt (suuremates linnades oli tema mõju väike)

• Maahärrade residentsid ei kuulunud linnale ( Tallinnas Toompea ja Tartus Toomemägi)

• Rae ülesanded: *sissetulekute, *heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, *kaubanduse ja käsitöö soodustamine, *linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. *Raad pidas ka kohut.

Kaubandus:

• Suurgild – jõukamate kaupmeeste ühendus.

• Mustpeade vennaskond – vallaliste kaupmeeste organisatsioon.

• Hansa Liitu ( Põhja- ja Läänemere äärsete kaubalinnade liit) kuulusid Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu.

• Eesti eksportis teravilja, peamiselt Flandriasse ja Hollandisse, kala, karusnahka( Venemaalt teravilja vastu, ka vaha), kive.

• Läbi Eesti viidi Venemaale soola, kalevit, lõuendit, heeringaid, veine, õlut, vürtse, metallitooteid, luksusesemeid.

• Tartut, Viljandit ja mõlemat Pärnut ühendas jõelaevatee.

Käsitöölised:

• Enamik eluks vajaminevaid saadusi toodet kohapeal (Tallinnas 15. saj 73 tööstusharu)

• 16. saj Tallinnas 20 tsunft (ühe linna ühe eriala käsitööliste ühing), tsunfti elu juhtis skraa (põhikiri)

• Tallinnas oli kaks käsitöölisi ühendavat väikegildi – Kanuti (sakslased) ja Oleviste (eestlased) gild. Toompea käsitöölisi ühendas Toomgild. Kõigi gildid eesotsas olid oldermannid.

• Käsitöölised olid tähtsad, et kaupmehed ei ujutaks turgu üle importkaubaga.

• Tsunftid võitlesid aktiivselt tsunftijänestega ehk vussermeistritega.

Linnade välisilme:

• Rikkamaid linnu ümbritses kivist linnamüür, vaesemaid muldvall ja puitkindlustused.

• Kuna kõik ei mahtunud linna ära, siis asus vaesem elanikkond eeslinnadesse ehk agulitesse.

• 15. saj kujunesid Tallinnas ja Tartust kivilinnad, Narva ja Viljandi jõudsid niikaugele 16. saj.

• Linnaelu keskuseks oli turuplats, mida ääristasid väikesed poed, selle äärde rajati ka raekoda.

• Üldise antisanitaarse olukorra tõttu levisid nakkushaigused.

• Suureks ohuks linnadele keskajal olid tulekahjud ja “must surm” e.katk.

• Leeprat e. Pidalitõbe põdevad inimesed paigutati linnast eemale asuvatesse spets. hospidalitesse e. seekidesse.

Rahvastik:

• Tallinnas oli 15 sajandil 7000-8000 elanikku, Tartus 5000-6000.

• Suuremat osa kodanikkonnas etendasid sakslased, elanike arvult oli linnades enim eestlasi.

• Kui talupoeg oli linnas olnud 1 aasta ja 1 päev siis kaitses linn tema isikut,s.t.”linnaõhk tegi vabaks”

Katoliku kirik ja usupuhastus:

Kirikukorraldus Eesti alal:

• Kõrgeim kohapealne kiriklik võim oli Riia peapiiskop, kellele allusid Tartu, Saare-Lääne piiskopkond.

• Piiskop oli oma valduses kirikuelu juht ning kiriklike süütegude asjus kõrgeim kohtunik, ta õnnistas ametisse madalamaid vaimulikke, pühitses kirikuid, kabeleid, altareid, kirikukelli ja pidas toomkirikus pidulikumaid jumalateenistusi,

• Vaimulikku järelvalvet teostati sinodite (vaimulike koosolekud) ja visitatsioonide (kirikukatsumised, mille käigus kontrolliti, kuidas on preestrid suutnud kohapeal usutõdesid levitada) kaudu.

• Toomkapiitel – kõrgem vaimulike kogu, koosnes reeglina 12 toomhärrast ehk kanoonikust, eesotsas oli praost (juhatas piiskopkonna majanduselu ja kapiitli istungeid). Toomkapiitel sai valida piiskopi, aga selle pidi kinnitama paavst.

• Missa – pidulik jumalateenistus, mida viisid läbi toomhärrad. Missadel domineeris muusikalis-sõnaline osa – liturgia.

• Keskaegsetes suuremates kirikutes oli hulgaliselt altareid (Nigulistes 28, Olevistes 24)

Usuelu maal:

• Kihelkonna keskuseks oli kihelkonnakirik, kihelkonna kaugematesse osadesse rajati ka kabeleid.

• Preestri praktiline tegevus seisnes seitsme sakramendi (ristimine, leeritamine, armulaud, piht, viimne võidmine, vaimulikuks pühitsemine, laulatamine) jagamises koguduse liikmetele ja neile jumalasõna õpetamises.

Kloostrid:

• Tsisterlaste ordu – kloostrid Kärknas ja Padisel. Põhitegevuseks põlluharimisega tegelemine

• Kerjusmungaordud, kelle ülesandeks oli jumalasõna levitamine kooskerjamisrännakutega, hariduselu edendamine

– Dominiiklaste kerjusmungaordu – ühiskonna elus palju aktiivsemad,hüüti jutlustajateks vendadeks, kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas, Tallinna kloostris pidasid jutlusi saksa ja eesti keeles.

– Frantsisklaste kerjusmungaordu – ka ühiskonnaelus aktiivsed, hüüti hallideks vendadeks, kloostrid Tartus, Viljandis, Rakveres.

• Augustiinlaste ordu – klooster Pirital

• 16. saj alguses suurenes Eestis kloostrielanike arv ja süvenes austus pühakute säilmete vastu.

• Kloostrid oli oma suurte maavalduste tõttu nn kollektiivsed mõisnikud, nende kaudu jõudsid Eestisse palju viljapuusordid, munkadelt õpiti paremaid põlluharimise viise ja käsitöid, esimesed vesiveskid olid kloostrite ehitatud, naiskloostrites pöörati suurt tähelepanu haigete eest hoolitsemisele, kloostrikoolides anti haridust.

• Samas oli kloostrite roll ka negatiivne – nõudsid makse ja teotööd talupoegadelt.

Usupuhastus ehk reformatsioon:

• Reformatsioon – ümberkorraldused katoliku kirikus.

• Põhjused:

1. katoliku kiriku liigne rikkus

2. vaimulike liiga ilmalik elulaad ja harimatus

3. indulgentside (patukustutuskirjade müük)

• 16. saj tekkis opositsioon paavsti juhitud kiriklikule keskvalitsusele, see vastuseis oli poliitiline ja vaimne. Esimesel juhul aadlikud ja rikkad linlased himustasid kiriku vara ja maid, soovisid seda oma võimule allutada. Teisel juhul sooviti sügavaid kultuurialaseid muudatusi (eesotsas uuendusmeelsed vaimulikud)

• Usupuhastuse algatas Martin Luther 1517.a. Saksamaal Wittenbergis, Tallinnasse jõudis see 1523 Riia kaudu.

• Uus usutunnistus leidis linnades kodanike seas kiiresti poolehoidu.

• Veel 1525, aastal astus Maa-aadel katoliikluse kaitseks välja, kõige visamaid kaitsjad olid ordumeister Plettenberg ja Riia peapiiskop.

• 1524. aastal 14. septembril tungis 400-500 liikmeline märatsev rahvahulk Tallinnas dominiiklaste kloostri-kirikusse, Pühavaimu ja Oleviste kirikusse, purustades seal pühapilte ja -kujusid, altareid, reliikviaid jne.

• Tartus läks mitmesajaliikmeline inimhulk 1525. a Melchior Hoffmanni juhtimisel Toomemäge kaitsva piiskopi valvemeeskonna vastu lahingusse, linnarahvast sai surma kaks eestlast ja kaks sakslast, toomkirik ja toomhärrade majad ning all-linna kirikud rüüstati põhjalikult. Raad hakkas Hoffmanni kartma, et astutakse ka nende vastu välja ja Hoffmann sunniti Tartust lahkuma

• Järgnevalt toimus pildirüüste ka Viljandis, Narvas ja Uus-Pärnus, rüüstamise ja pideva surve tagajärjel lakkas osa kloostreid tegutsemast.

• Vana-Liivimaal suutsid reformatsioonivastased jõud osa oma positsioonidest säilitada, selles oli suur panus ordumeister Plettenbergil.1525. aastast alates jätkas Liivi ordu oma tegevust iseseisvana, sest Saksa ordu reformatsiooni tagajärjel Euroopas likvideerus.

• Kuigi enamik vasalle läks protestantismi poolele üle, jäi reformatsioon oma poliitilises tähenduses lõpetamata. (piiskopid, toomkapiitlid, Liivi ordu ja enamik kloostreid jäid püsima.

Tulemused:

1. enamus Vana-Liivimaa aadlikke võttis vastu luteri usu, koos nendega loeti usku vahetanuks neile kuuluvad talupojad

2. kirikutes hakkasid jumalateenistused toimuma eesti ja saksa keeles

3. hakati välja andma trükiseid kohalikes keeltes

Haridus ja kultuur:

Katoliku hariduselu:

• Koolide peaülesandeks oli vaimulike ettevalmistamine.

• Katoliku kiriku rüpes tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid (teateid on koolidest Tallinnas ja Kärknas).

• Edasi õpiti põhiliselt Saksamaa ülikoolides, on teada isegi üksikuid eestlastest üliõpilasi.

• Sooviti rajada kõrgemat ladinakool – kus saaksid kohalikud talulapsed preestrikutseks valmistuda, kuid see plaan jäi reformatsiooni tõttu katki.

• Linna- ehk ladinakoolid – tegutsesid linnakirikute juures, aga allusid raele, kiriklike ainete kõrval õpetati mõnevõrra ka lugemist, kirjutamist ja arvutamist.

Luterlik hariduselu ja eestikeelne trükisõna:

• 1525 trükiti Jumalateenistuse käsiraamat Lüübekis, peaaegu kogu tiraaž hävitati, seda peetakse esimeseks eestikeelseks trükiseks

• 1535 – Wanradt-Koelli katekismus, sisaldas alam-saksa ja eestikeelset teksti, säilinud 11 lk.

• Tehti katset ka asuda piibli tõlkimisele, kuid sellega tegelenud Tallinna linnakooli õpilane Hans Susi suri katku, töö jäi katki.

• Vähenes kloostrikoolide tähtsus ja suurenes linnakoolide oma, kodanike ja aadliperedes kasutati võimaluse korral koduõpetajat.

Kunst keskaja teisel poolel:

• Tallinna kiviarhitektuur – rajati suurepäraseid hilisgootikas ühiskondlikke hooneid ja elamuid mis on säilinud tänapäevani.

• Kodakirikud ehitati ümber basiilikateks.

• Maalikunstis, puuskulptuuris ja tarbekunsti eeskuju Saksamaalt ja Madalmaadest.

• Maalikunsti tähtsaimaks avaldusvormiks olid seinamaalid, vähe säilinud.

• Tallinnas tegutses palju Põhja-Euroopas tuntud maalikunstnikke:

1. Bernt Notke – kappaltar Pühavaimu kirikus, kõige tuntuim töö aga lõuendile maalitud “Surmatants” – põhiideeks – surma ees on kõik võrdsed

2. Hermen Rode – Niguliste kiriku tiibaltar

• 3) Michael Sittow – Euroopa õukondades tunnustatud maalikunstnik

Russowi kroonika:

• 1578. aastal ilmus Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“, mis on Eesti 16.saj., eriti Liivi sõja tähtsamaid allikaid.

Eelugu, Indo-Hiina sõda 1945-1960:

• 2. septembril 1945 kuulutas vietnami kommunistide liider Ho Chi Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi
• 13. märts – 7. mai 1954 Dien Bien Phu lahing, Prantslase hävitav lüüa saamine Viet Minh’i vägede käest. See lahing üldjoontes lõpetas Indo-Hiina sõja ja viis koloniaalvõimu kokkuvarisemiseni selles piirkonnas.
• 26. aprill – 21. juuli 1954 Genfi Konverents. Lepitakse kokku sõja lõpetamises Prantsuse Indo-Hiinas ja Koreas. Indo-Hiina riikidele tagati iseseisvus. Vietnam jagati mööda 17. paralleeli kaheks – Lõuna- ja Põhja-Vietnam
• Lõuna-Vietnami peaministriks määrati Ngo Dinh Diem.
• 23. oktoober 1955 toimunud referendumi tulemusi võltsiti, loodi Vietnami Vabariik, mille presidendiks sai Ngo Dinh Diem. Ta valitses autoritaarselt ja onupojapoliitikaga (kõrgemad riigiametnikud olid tema vennad), pidevalt piinati ja tapeti “kommunismis kahtlustatavaid”, kiusati taga ühiskonnas enamuse moodustanud budiste (tema ise oli katoliilklane). USA toetas tema valitsust, sest neil ei olnud muud valikut.

USA sekkub 1961-1964:

• 1960 – Lõuna-Korea poliitiline opositsioon muutub salajaseks, Viet Cong palub abi Põhja-Vietnamilt

• 1961 – John F. Kennedy saadab Vietnami 1364 nõustajat

• 1962 – USA nõustajate arv tõuseb 10000-ni.
• 1963 – 15000 Ameeriklast Vietnamis, Kennedy nõusolekul toimub sõjaväeline riigipööre, Diem kukutakse ja hukatakse.(Riik selle tulemusena siiski demokraatlikumaks ei muutunud, lisaks oli Diemil õnnestunud suhteliselt edukalt nullist üles ehitada riigi valitsemissüsteem, mida tuli nüüd uuesti alustada) (See oli Kissingeri arvates viimane hetk, kus USA oleks saanud veel sõjast kõrvale jääda.)

Džunglisõda 1964-1968:

• 1964 – Tonkini lahe intsident, mis sai USA’le ajendiks sõja alustamiseks. Väidetavalt olid Põhja-Vietnami torpeedopaadid rünnanud USA mereväe laevu USS Maddox ja USS Turner Joy.
• 1965 – USA alustab Põhja-Vietnami pommitamist, sama aasta augustiks on USA sõjaväelaste arv Vietnamis kasvanud 125,000ni
• 1966 – USA sõjavägi Vietnamis kasvab 400,000 meheni
• 1967 – Ameerika sõjaväelaste arv kasvab 500,000ni
• 30. jaanuar 1968 – Teti rünnak – kommunistid vallandasi ulatusliku üllatusrünnaku kolmekümne Lõuna-Vietnami provintsipealinna vastu, nende kätte langesid lühikeseks ajakss uured alad. Strateegilises mõttes oli see Põhja-Vietnamil kaotus, sest sissid tulid metsast välja ja osalesid avalikult lahingus, kus Ameerika vägedel oli neid väga hea võita. Selle tulemusena lakkas Vietkong peaaegu kuni sõja lõpuni toimimast tõhusa jõuna. See oli Põhja-Vietnamile psühholoogiline võit, mis vähendas ühiskonna ja presidendi nõustajate toetust sõjale ja kiirendas USA vägede väljatõmbamist.
• 1968 .16. märts 1968 – My Lai veresaun, USA sõjaväelased tapavad ühes Vietnami külas 347 tsiviilisikut, kellest valdav enamus olid naised ja lapsed.

Sõjalõpp 1969-1975:

• Avalikuks tuleb My Lai veresaun
• 1969 – USA president Nixon teavitab sajastest rahukõnelustest Põhja-Vietnamiga
• 1969 aasta aprilliks on Vietnamis hukkunud 33,000 USA sõjaväelast
• Sama aasta 15. novembril leiab Washingtonis aset suur rahu demonstratsioon
• 1971 – Vietnamisse on jäänud ~325,000 USA sõjaväelast, USA hukkunute arv on tõusnud 45,000ni
• 1971 – Lõuna-Vietnami väed tungivad USA toetusel Laosesse
• 1973 – Pariisi Rahuleping, USA astub sõjast välja
• 30. aprill 1975 langeb Põhja-Vietnamlaste kätte Saigon ja Lõuna-Vietnam lakkab olemast

Osapooled:

• USA, Lõuna-Vietnam ehk Vietnami Vabariik, Lõuna-Korea, Tai, Austraalia, Uus-Meremaa, Filipiinid – Põhja-Vietnam ehk Vietnami Demokraatlik Vabariik (Vi?t Nam Ð?c L?p Ð?ng Minh H?i (Viet minh) ehk Vietnami iseseisvusvõitluse liiga), Lõuna-Vietnami Rahvuslik Vabastusrinne (M?t tr?n Dân t?c Gi?i phóng mi?n Nam Vi?t Nam (Viet Cong)), Hiina RV, NSV Liit, Põhja-Korea

• viet minh (Vietnami iseseisvusvõitluse liiga) - 1941. aastal H? Chí Minh’i poolt loodud kommunistlike põhimõtetega vastupanuorganisatsioon, mille eesmärgiks oli Vietnami iseseisvuse eest võitlemine ja selle saavutamine.
• viet cong (Vietkong) (Lõuna-Vietnami Rahvuslik Vabastusrinne) – 1960. aastal loodud Lõuna-Vietnami kommunistlik vastupanuorganisatsioon, mis loodi Ngô Ðình Di?m’i ja tema karmi poliitika vastu. Oli ametlikult Põhja-Vietnamist eraldi tegutsev iseseisev sõjavägi.

Miks astuti sõtta?

• USA kartis, et Vietnami langemisele järgneb doominoefekt ja kommunistid võtavad võimu kogu selles piirkonnas. (Kardeti, et langeda võivad ka Jaapan ja Austraalia, sest neil ei ole võimalik enam jätkata majandussuhteid kommunistlike riikidega).
• USA soovis levitada demokraatiat üle terve maailma.
• USA põhjendas oma sõtta astumist Vietnamlaste rünnakuga laevale USS Maddox.(although it now appears that no such attack actually took place)

Miks sõda ebaõnnestus?

• USA kartis Hiina sekkumist ja seetõttu ei viinud korraga suuri vägesid sisse, vaid suurendas neid järkjärgult. (Hoolimata Hiina lubadustest, et ta ei sekku)
• USA’l puudusid suuremad liitlased, need vähesedki, kes tal olid(v.a. Lõuna-Vietnam) viisid oma väed välja 1971(Austraalia, Uus-Meremaa)
• USA ei suutnud hävitada Põhja-Vietnamlaste peamist varustusrada – Ho Chi Minh’i rada
• Vietnamlastel oli suur arvuline ülekaal ja neid toetas nii Hiina kui Nõukogude Liit (sõjaline abi+nõunikud, ka sõdurid), aastatel 1965-1970 oli Vietnamis kokku üle 320,000 Hiina sõduri (kõige rohkem 1967 – 170,000) (Dien Bien Phu all kasutasid Põhja-Vietnami väed suurtükke(200+), mida prantslased arvasid, et neil ei ole(prantslasi oli ~10.000, vietnamlasi ~40.000))
• USA sõjavägi ei osanud võidelda sissisõjas, kus puudus kindel rindejoon. (Lõuna-Vietnami sõjavägi loodi USA abil ja selle eeskujul), lisaks polnud USAl piisavalt kogemusi sellises loodusvööndis võitlemiseks(~6 kuud kestev sajuperiood+džungel ja mäed), rasketes looduslikes tingimustes vastase vastupanu murdmiseks ulatuslikult napalmi, mis tõi paraku kaasa palju tsiviilohvreid.(võitluste kergendamiseks džunglis kasutati ka defoliante (kemikaal lehtede eemaldamiseks))
• Samal ajal tuli tegeleda Põhja-Vietnami vastase võitlusega ja üles ehitada Lõuna-Vietnami riiki.
• USA demokraatliku riigikorralduse eksportimine ei õnnestunud täiesti teistsugusesse kultuuriruumi, kus puudus eelnev omariikluse ja demokraatia kogemus. (Pluralism eeldab arvamuste paljusust ja nendega arvestamist, Vietnami konfutsionaalses maailmavaates on absoluutne tõde, järelikult kõik muu on vale)
• USA ei soovinud alguses laiendada sõda Laosesse ja Kambodžasse, mille kaudu toimus Lõuna-Vietnami sisside peamine varustamine (Ho Chi Minhi rada) (Nixoni ajal seda lõpuks tehti, et sundida Põhja-Vietnami kompromissi sõlmima, kuid rada siiski täielikult hävitada ei suudetud)
• USA ei soovinud Põhja-Vietnami hävitada, vaid sõlmida rahuleping, mis jätaks alles Lõuna-Korea. (Kuna aga USA viis kõik oma väed välja, siis ei kindlustanud mittemiski selle lepingu täitmist.) (Põhja-Vietnam ei olnud mingisugusest rahust huvitatud nii kaua kui neil ole võimalus võita) (Watergate skandaal vähendas veelgi Nixoni usaldusväärsust ja võimalust Indohiinas rahu tagamiseks sekkuda)
• Sõjakolle asus USA emamaast küllaltki kaugel, seega oli sõjaväe varustamine küllaltki kallis ja aeganõudev.
• USA puudus kindel strateegia, mida soovitatks Vietnamis saavutada (nii sõjaliselt kui poliitiliselt) ja kuidas selleni jõuda. (Alahinnati ka Põhja-Vietnami tugevust)
• Kohalik elanikkond toetas pigem Põhja-Vietami, kui USAt(My Lai veresaun)
• Kohalike elanike hulgas võitles varjatult palju sisse, Lõuna-Vietnamis ei õnnestunud luua turvalisust ja stabiilsust, mis oleks võimaldanud riigi ülesehitamist.
• Sõja alguses oli kodumaal sellele suur toetus, venimise tulemusena hakkas aga toetus vähenema ja hakati kahtlema USA moraalses õiguses sellist võtlust pidada, lõpu poole nõudsid sõjavastased suurtel demonstratsioonidel sõja kohest lõpetamist, alistumist ja vägede väljatoomist. (Peale Teti rünnakut langes suur osa Põhja-Vietnami sisse ja vägeda suurendamisega oleks ilmselt võimalik olnud sõda võita)

Kaotused:

• USA: 58,209 (teistel andmetel 58,148) hukkunut ja 304,704 haavatut
• Lõuna-Vietnam: 223,748 hukkunut ja 1,169,763 haavatut
• Lõuna-Korea: 4,407 hukkunut ja 17,060 haavatut
• Austraalia: 512 langenut ja 2,940 haavatut
• Uus Meremaa: 37(teistel andmetel 55) langenut ja 187(teistel andmetel 212) haavatut
• Tai: 351 hukkunut ja 1,358 haavatut
• Põhja-Vietnam (Viet Minh ja Viet Cong): erinevatel andmetel 500,000 – 1,100,000 hukkunut ja hinnanguliselt 600,000 haavatut
• Hiina RV: 1,100 langenut ja 4,200 haavatut
• NSV Liit: hukkus 13 sõjalist nõuandjat
• Tsiviilisikud: 4,000,000-5,000,000, ~12-13% kohalikust elanikkonnast.

Nixoni valikud sõja lõpetamiseks:

• Suurendada vägesid Vietnamis, jätkata pommitamist, mineerida Vietnami sadamad, rünnata Põhja-Vietnami baase Kambodžas ja Laoses. (Paljusid neid meetmeid tegelikult kasutatigi, kui aga oleks kohe ründama asunud, oleks võib-olla võimalik olnud sõda võita. Sellele plaanile puudus aga toetus Kongressis ja rahva hulgas, oleks olnud väga raske, kui mitte võimatu läbi suruda)
• Viia väed kohe välja. (Vägede kohene väljaviimine oleks ikkagi võtnud aega üle 15 kuu, selleks ajaks oleks USA väed jäänud kahe poole vahele (Põhja-Vietnam ja Lõuna-Vietnam, keda oli reedetud) (Seda nõuti demostratsioonidel)
• Viia väed välja järkjärgult, samal ajal andes võimu üle Lõuna-Vietnamile ja sundides Põja-Vietnami kompromissile. (Seda kutsuti ka vietnamiseerimiseks) (See tee ka valiti)

Tulemused:

• 27. jaanuar 1973 – sõlmitakse rahuleping USA, Põhja-Vietnami, Lõuna-Vietnami ja Rahvusliku Vabastusrinde (Viet Cong) ja Põhja-Vietnami vahel. USA nõustub 60 päeva jooksul kõik väed välja tõmbama, Põhja-Vietnam nõustub kohese relvarahuga ja 60 päeva jooksul vabastama USA sõjavangid. 150000 Põhja-Vietnami sõjaväelast jääb Lõuna-Vietnami. Henry Kissinger saab selle eest Nobeli Rahupreemia.
• 29. märts 1973 – viimased USA väed lahkuvad.
• 19. juuni 1973 – USA Kongress võtab vastu otsuse, mis keelab edaspidise sõjalise sekkumise Kagu-Aasias.
• September 1974 – USA eraldab Lõuna-Koreale 700 millionit dollarit, mis on 3 korda vähem, kui lubatud 1972 aastal.(Lõuna-Vietnami sõjavägi jääb alarahastatud, langeb valmidus ja moraal)
• 13. detsember 1974 – Põhja-Vietnam rikub Pariisi rahulepingut ja ründab Phuoc Longi provintsi Lõuna-Vietnamis, USA avaldab diplomaatilise protesti, aga ei sekku sõjaliselt.
• 10. märts 1975 – Põhja-Vietnam alustab pealetungi (Lõuna-Vietnamile sai saatuslikuks sõjaväejuhtkonna ebakompetentsus)
• 30. aprill 1975 – Saigon kapituleerub tingimusteta Põhja-Vietnamile
• 2. juuli 1976 luuakse ühtne Vietnami Sotsialistlik Vabariik
• 1975 aastal võtsid kommunistid võimu ka Kambodžas ja Laoses, Kambodžas võimule tulnud punased khmerid tapsid genotsiidis 15% elanikkonnast.

Koostanud Kaur Alasoo ja Hando-Laur Habicht.