Kes võttis minu raha?
Selle raamatu leidsin ma siit ja tegelikult ei plaaninudki ma seda alguses lugema hakata (põhjused on seal kommentaaris ära toodud), kuid lõpuks otsustasin ikkagi kätte võtta, et näha, millega täpselt tegemist on ja teisi ka hoiatada. Siin nüüd siis mõned näited, mis mind selle raamatu puhul häirisid:
- Raamatut alustab Kiyosaki hooplemisga sellest, kuidas tema viimase investeeringu kasum oli 39%, samas ei ühtegi fakti tehingust ega sõnagi sellest, kui pika aja jooksul see teenitud oli. Jutu eesmärk oli ilmselgelt muuta inimesi ahneks stiilis “Miks mina peaksin leppima mingi 10%, kui Kiyosaki teenib 40″. Võrdluseks näiteks võiks tuua maailma üheks edukaimaks peetava investori Warren Buffetti aastatootluse, mis on viimase 2 kümnendi jooksul natuke alla 20 % jäänud.
- Kiyosaki räägib pidevalt sellest, kuidas kinnisvara on aktsiatest parem investeering, sest seda saab kindlustada. Tundub loogiline, aga kas see tegelikult ka nii on? Kinnisvara puhul kaitseb kindlustus üldjuhul igasuguste õnnetusjuhtumite vastu, mille käigus vara kannatada saab (nt veeuputus). Aktsiate puhul pole sellist kindlustust ju vajagi, sest väärpaberit ise ükski loodusõnnetus ei mõjuta. Ja kui rääkida ettevõtetest, mis nende aktsiate taga on, siis nende vara on nagunii kindlustatud. Lisaks ei ole ka kinnisvara puhul kindlustusest mittemingisugust kasu, kui majade hinnad peaksid langema.
- Raamatu üks juhtmõtteid on see, et investeerimisega raha teenimiseks tuleks raha võimalikult kiiresti ühest kohast teisi liigutada. Esiteks ei ole sellise tegevuse puhul tegemist üldsegi mitte investeerimisega, vaid kauplemisega, mille puhul ainult 5-10% turuosalistest suudab kasumit teenida (Kas investeerimine või kauplemine?, Tarkinvestor.ee). Teiseks kasutab ta pidevalt oma väidete tõestamiseks kontekstist välja rebituna Warren Buffetti tsitaate, kelle investeerimisstrateegia seisneb põhliselt just selles, et ta valib välja üksikud head ettevõtted ja hoiab neid siis väga pikka aega.
Need olid ainult mõned üksikud näited, mis mul kohe meelde tulid ja tegelikult võiksin ma veel väga pikalt kirjutada kõigest sellest, mis mulle ei meeldinud, aga ilmselt ei viitsiks keegi siis enam nii pikka postitust läbi lugeda. Erinevate demagoogiavõtete õppimiseks on see küll üsna hea raamat, aga investeerimishuvilised võiksid sellest siiski väga kauge kaarega mööda käia.(Et mitte saada vääraid ettekujutusi finantsmaailmas toimuvast). Pigem võiks vaadata näiteks Kristjan Lepiku raamatunimekirja või vastavat foorumit. Eesti keeles on kahjuks vastavat kirjandust väga vähe ilmunud, kuid üheks väärtraamatuks on Seppo Saario “100 igihaljast börsivihjet“.
Kaur :: Sep.01.2007 :: Investeerimine, Raamatud :: 2 Comments »
Kunagi kingiti mulle üks Kiyosaki raamat. Lugesin läbi ja mis ma öelda oskan? Pask, mille poindi oleks saanud max kahe A4 peal kokku võtta, aga eiiii… selle asemel ketras ühte ja siis teist mõtet erinevas sõnastuses. Vahel ka täiesti copy-paste meetodil. Ja stiil imes ka. Tegelikult on kõik need “kuidas saada miljonäriks” raamatud ühetaolised ja ainus, kes rikkaks võib saada on raamatu autor.
Ma pole seda raamatut küll lugenud, aga esitaksin vastuaegumendi su teisele punktile, kus väitsid, et aktsiad ei vaja kindlustust. Jah, vajavad küll, mitte looduskatastroofi eest, kuid kõikumiste suhtes. Aktsai kindlustus on näiteks järgmine: Kui aktsia on tipus ja sa ei ole kindel kas ta veel tõuseb või langeb, siis on see koht kus sa saad osta aktsia kindlustuse (mis ei ole nii kalliski) Siis juhul kui aktsai langeb on sul ikkagi see õigus, et müüa sama hinnaga, mis oli aktsial siis, kui ta oli tipus ja sa ära kindlustasid. Sama sellega, kui aktsia hind on odav. Oletame, et sa ei tea, kas aktsai veel langeb ja tasuks osta hiljem hoopis. Siis sul on võimalik osta ainult kindlustus, (mis kehtib teatud päevade või nädalate vältel) ning kui aktsia peaks tõusma, siis on sul võimalik endiselt osta aktsaid välja madalama hinnaga.
Vot nii siis on lood sellega