Posts RSS Comments RSS 94 Posts and 108 Comments till now

Archive for June, 2007

Täna ja homme

Umbes kuu aega tagasi sattusin ma Eedeni Konsumis peale äsja eesti keeles avaldatud Henry Fordi 1926. aastal kirjutatud raamatule “Täna ja homme“. Osta ma seda kohe ei raatsinud, aga õnneks oli see Tartu Linnaraamatukogus ka olemas. Tema põhiseisukohad võiks kokku võtta järgmiselt:

  • Ettevõtte eesmärk peab olema eelkõige ühiskonda teenida (läbi odavate ja kvaliteetsete toodete), töötajate ja omanike erahuvid on vähemtähtsad.
  • Töötajatele tuleb maksta heab palka, et nad oleks motiveeritud ja hoolsad, madala palgaga ei ole võimalik kokkuhoidu saavutada.
  • Masinad ja töökeskkond tulevad hoide täielikult puhtad ja korras, sees suurendab töötajate lugupidamist töörvahendite ja iseenda vastu.
  • Kasum kuulub ettevõttele, mitte omanikele või töötajatele ja seda tuleb kasutada firma edendamiseks ja laiendamiseks, et oleks võimalik valmistada veel paremaid tooteid veel odavamalt.

Väga huvitav on ka Henry Fordi suhtumine intellektuaalsesse omandisse, mis meenutab tänapaeval rohkem vaba tarkavara arendajaid kui mõnda suurfirmat:

Meil ei ole ärisaladusi. Kui mõni teine tootja leiab meie meetodites midagi kasulikku, on tal täielik õigus meie kogemusi ära kasutada. Peame seda oma kohuseks.

See paneb natuke mõtlema ka vähemalt osade patentide vajaduse üle. Kas tööstus 20. saj oleks kiiremini arenenud, kui Ford oleks patenteerinud konveiermeetodi? Kuidas hakkab tarkvaraarendust postiivselt mõjutama Microsofti plaan Linuxi distributsioone patentide rikumise eest kohtuse kaevata ja mõnede linuxitootjatega sõlmitud erilepingud?

Henry Ford püüdis igal pool võimalikult palju säästa ja efektiivselt toota, isegi kui see ei toonud kohe silmnähtavat kasu. Ma olen kindel, et kui ta elaks ja tegutseks tänapäeval, siis oleks ta kindlasti tuline rohelise mõtteviisi pooldaja ja selle eest võitleja.

Säästupirn

Tänases Eesti Päevalehes kirjutab Marek Strandberg sellest, kuidas säästupirnide kasutuselevõtt aitaks kõvasti energiat ja loodust säästa:

Hõõglampide kasutamine toimub samas ajalises tsüklis kui elektri kasutamine muukski ja nii on Eestis nende lampide süütamiseks vaja 100–150 MW võimsusega jõujaama. Säästulampidele üle minnes oleks see energiavajadus neli kuni viis korda väiksem. Säästulamp kestab ka pikemat aega.

Samas viib aga Goolgle otsing esimese asjana artiklini “Ohtlik säästupirn“:

Mis on paljuski kahe silma vahele jäänud on see, et üks pirn sisaldab endast umbkaudu 5 milligrammi elavhõbedat, vanemad ja/või võimsamad pirnid isegi rohkem. Näiteks Ameerikas Maine osariigis loetakse ohutuks piiriks kui õhus on umbes 300 nanogrammi kuupmeetri kohta. Selleks, et 5 milligrammi puhtalt nõnda laiali jaotada, et see jääks allapoole lubatud normi läheb vaja 16667 kuupmeetrit

Kummal on rohkem õigus? Kas säästupirn on ikka nii säästlik, kui arvestada ka selle ümbertöötlemise maksumust ja võimalikku reostuse ohtu?

Imelikud kogemused Orkutiga

Juba teada probleemiks on neil see, et vahel sisse logides tuleb teade, nagu oleks mul postkastis uus kiri, kuigi tegelikult ei ole seal midagi. Viimasel ajal olen ma kogenud Orkutis aga veel ühte huvitavat nähtust. Nimelt ühele kindlale inimesele saadetud sõnumid ei jõua minu Sent kausta ja tema poolt saadetud vastused ei jõua minu Inbox kausta. (Kiri jõuab kohale, sest tema vastus mulle meili peale tuleb). Ma tegin sellekohase teema ka Orkuti abifoorumisse, aga eks ole näha kas sealt ka mingi vastus tuleb. On keegi veel midagi sarnast kogenud?

Kuidas Postimees (järjekordselt) sõnu väänab

Tänane Postimehe juhtkiri kirjutab järgmist:

Eesti arusaamade järgi peaks 150 miljoni krooni varastamise eest ikka sügaval vanglamüüride vahel istuma. Aga muu maailma reeglid on teised. Ei taha üht valgekraed keegi vanglaleivale, karistuseks on hoopis olulisema – raha ära võtmine. See viimane koos avaliku häbiga on ilmselt kõige tõhusam karistus.

LHV pressiteade on aga järgmine:

30. mail 2007 kinnitatud otsuse järgi jõudsid SEC, LHV ja Peek kohtuvälisele kokkuleppele, mille alusel Oliver Peek loobub uurimise all olnud tehingutelt saadud tulust (13 miljonit USD) ning tasub lisaks 1 350 000 USD tsiviilhüvitist. LHV nõustus kokkuleppe alusel tasuma 650 000 USD tsiviilhüvitist. Kokkuleppe sõlmimisega ei võta LHV mingit positsiooni võimaliku süü suhtes.

Kohtuvälise kokkuleppega maksis LHV SECile nõutud summa ära ja sai kohtuasjast lahti, süü olemasolu üle üldse ei arutatudki. Selline praktika on USAs muide üsna tavaline, sest tihtipeale on kokkuleppe kaudu makstav summa väiksem kui kohtus enda süütuse tõestamiseks kuluv raha (eriti veel, kui tuleb hakata näiteks Eestist Ameerikasse kohtus käima). Ehk siis Postimees nimetab LHV-d, Kristjan Lepikut ja Oliver Peeki avalikult varasteks, kuigi tegelikult pole kedagi üldse süüdi mõistetudki.

Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported
Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported