Käsumajanduselt turumajandusele – Eesti võimalused ja valikud
Selline arutlus sai kunagi 12. klassis kirjutatud, äkki on kellelegi veel kasulik.
Üleminek käsumajanduselt turumajandusele toimus Eestis peale Nõukogude süsteemi lagunemist 1980. aastate lõpus. Selle tinglikeks piirideks võiks lugeda 1987. aastat, mil avaldati ajalehes Edasi Isemajandava Eesti plaan ja 1995. aastat, mil taasiseseisvunud Eesti majandus esimest korda kasvama hakkas. Plaanimajandusest tuli loobuda, sest see ei olnud enam efektiivne viis tootmise juhtimiseks. Plaanikomitee ei olnud võimeline õigesti hindama tarbijate soove ning koordineerima 24 miljoni erineva toote tootmist, valitses pidev defitsiit ja samal ajal toodeti kasutuid kaupu üle. Eestil tuli selle protsessi käigus kaaluda mitmeid võimalusi ja teha nende hulgast tähtsaid valikuid. Millised need olid ja kas need on Eestile edu toonud?
Ühed tähtsaimad neist olid kindlasti rahareformiga seotud küsimused. Põhilised võimalused olid järgmised: kas siduda Eesti kroon mõne välisvaluutaga jäigalt, või lasta keskpangal kurssi kontrollida, millise valuutaga Eesti kroon siduda ja milline peaks olema vahetuskurss. Keskpanga poolt kontrollitava kursi eeliseks on see, et riigil on otseselt võimalik sekkuda rahanduspoliitika kaudu majandusse ja seda reguleerida. Selline tegevus nõuab aga väga suuri teadmisi ja valed otsused võivad kasu asemel hoopis veel suuremat kahju tuua. Näiteks USA keskpanga otsus peale internetimulli lõhkemist intresse järsult langetada pani küll majanduse uuesti kasvama, kuid samal ajal põhjustas ka praegu väga aktuaalse kinnisvarahindade järsu tõusu. Eestil 1992. aastal vajalikud teadmised ja kogemused puudusid ning seetõttu otsustatigi fikseeritud vahetuskursi kasuks. Välisvaluutadest kaaluti põhiliselt USA dollarit, Saksa marka, Soome marka ja Rootsi krooni. Lõpuks otsustati siiski Saksa marga kasuks, sest see oli Lääne-Euroopa üks mõjukaimaid ja stabiilsemaid valuutasid ja Eesti tähtsaimaks kaubanduspartneriks pidigi saama just Lääne-Euroopa.
Kõige rohkem vaidlusi tekitas kursi küsimus. Kas vahetada Eesti kroonid saksa marga vastu 1:1 või mingi väiksema kursiga? 1:1 kursi kasuks rääkis see, et inimeste elatustase oleks alguses mingil määral tõusnud, sest lääne kaubad oleks odavamad olnud ja ka inflatsioon oleks pidurdunud, sest hindadel poleks enam tõusuruumi. Põhiliseks miinuseks oleks olnud see, et kodumaised kaubad poleks suutnud importtoodetega konkureerida, mis oleks omakorda põhjustanud pankrotte, tööpuudust ja elatustaseme langust. Nii juhtus näiteks Ida-Saksamaal, kus Ida-Saksa mark vahetati Lääne-Saksa marga vastu suhtes 2:1 ja senised palgad säilitati suhtes 1:1. Ettevõtted ei suutnud piisavalt kiiresti enda tootmist uuendada ja läksid pankrott, tekkis tööpuudus ja inimesed hakkasid Lääne-Saksamaale välja rändama (mille vältimiseks selline rahareform tehti). Lõpuks otsustati Eestis kursi 1:8 kasuks, mis vastas umbes tolleaegsele rubla tegelikule kursile Saksa marga suhtes. Viimasel ajal ei kahtle keegi enam selles, et madalam vahetuskurss oli õige, vaieldakse ainult selle üle, et kas äkki 1:6 oleks majandusele paremini mõjunud.
Teine väga tähtis küsimus oli tulumaksuküsimus. Tuli valida kahe võimaluse vahel, kas säilitada senine astmeline maksusüsteem või minna üle proportsionaalsele tulumaksule? Kumb parem on, või mis on ühe või teise eelised, on väga raske öelda, sest ka proportsionaalne süsteem on oma olemuselt astmeline – nimelt koosneb ta maksumäärast ja tulumaksuvabast miinimumist, alla mille maksu maksma ei pea. Lisaks mõjutab astmelist süsteemi väga palju see, kui palju tal astmeid on ja millised need on. Seda näitab kasvõi see, et üks poliitiline erakond tuleb igadele valimistele loosungiga taastada astmeline tulumaks. Ühetaolise süsteemi kindlaks eeliseks võib pidada tema lihtsust, nagu Mart Laar ütles: „Seda on lihtne maksta ja sellest on raske kõrvale hoida“. 1992. aastal peaministriks saades ta selle ka, hoolimata välisekspertide (IMF) vastuseisust, kehtestas ja praegu peetakse seda üheks Eesti majandusedu põhjuseks. See on kiirendanud majanduskasvu, vähendanud tööpuudust ja toonud riigieelarvesse palju vahendeid. Minu arvates on see ka sotsiaalselt õiglane, kuid ilmselt on see rohkem maailmavaate küsimus.
Turumajandusele üleminekul on väga tähtis osa ka panganduse reformimisel, sest käsumajanduse ja turumajanduse tingimustes toimivad pangad väga erinevalt. Plaanimajanduses on kliendid rangelt ühe pangaga seotud ja pangad ei pea nende pärast omavahel võistlema. Ka laenude andmises ei pea pangad eriti muret tundma, sest seda tehakse vastavalt riiklikule plaanile ja riik ei lase ühelgi ettevõttel pankrotti minna. Turumajanduses on kõik aga hoopis vastupidi. See tõi endaga kaasa panganduskriisi, sest paljudel pankadel oli nõukogude ajast jäänud halbu laene, mida oli väga raske tagasi saada, majandusolukord oli üldiselt väga ebastabiilne ja pankuritel ei olnud mittemingisuguseid kogemusi, kuidas hinnata riske uute laenude andmisel. Eesti pidi otsustama, milliseid panku ja kuidas päästa, selleks et säilitada majanduses mingisugust stabiilsust, samas aga võimalikult vähe raha kulutada, sest riigi rahalised vahendid olid väga piiratud. Kõige rohkem intriige ongi tekitanud see, et miks lasti Tartu Kommertspangal pankrotti minna, samal ajal aga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP) ja Balti Ühispank (UBB) päästeti, kuigi nad olid suhteliselt sarnases olukorras. Urmas Kaju on 2001. aastal Eesti Päevalehes öelnud, et kahe suure kommertspanga (UBB ja PEAP) ja riigipanga (Põhja-Eesti Aktsiapank kuulus Eesti Pangale) pankrott oleks põhjustanud Eesti majanduskeskkonna kokkuvarisemise ja nende päästmine oli seetõttu vältimatu. Lisaks on Eesti Pangale etteheidetud võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist, sest osad said oma varad täielikult tagasi, mõnedele aga ei jäänud midagi. Selle põhjuseks oli see, et ei osatud veel panganduskriiside puhul käituda ja ei teatud, kuidas raha jagada. Väljaspool Eestit peetakse aga meie toimetulekut selle kriisiga üsna edukaks, sest kui näiteks Soomes kulus 1991-1995 aastal samasugusest kriisist välja tulemiseks 15% SKP-st, siis Eestil oli see summa hinnanguliselt 8%.
Selleks et turumajandus saaks hästi toimida, peab olemas olema tsiviilühiskond. Seetõttu pööras Eesti väga palju tähelepanu näiteks valitsuse ja kohtu reformimisele ning uue seadusandluse loomisele. Ei saa olemas olla ausat konkurentsi, kui ei ole erapooletut kohtusüsteemi, kus seda vajadusel tõestada saaks. Venemaal neid reforme läbi ei viidud ja seetõttu vohab seal veel praegugi korruptsioon, kohtud on allutatud valituse ideoloogia alla, puudub pressivabadus jne. Seda ilmestab väga hästi ka hiljutine Jukose skandaal, mida mitmel pool läänemaailmas taunitud ja ebaseaduslikuks peetud on. Jukost süüdistati maksupettustes ja lõpuks pika kohtuprotsessi tulemusena mõisteti selle juht vangi ning firma varad läksid üle riigifirmale, protsessi tegelikeks tagamaadeks peetakse aga Hodarkovski opositsioonipoliitikute toetamist. See sündmus peletas palju välisinvestoreid Venemaast eemale ja vähendas nende silmis Venemaa usaldusväärsust äripartnerina. Kõike seda võib pidada üheks põhjuseks, miks Eesti on Venemaast majanduslikult edukam olnud.
Plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku juures on väga tähtis osa ka reformide läbi viimise kiirusel. Nende riikide majandus, mis on reformid kiiremini lõpuni viinud, on ka varem kasvama hakanud. Näiteks olid üheksakümnendate alguses mitmed teised Ida-Euroopa riigid, nagu Poola ja Sloveenia, Eestist majanduslikult eespool, sest nad vabanesid nõukogude režiimist varem ja said ka reformidega varem alustada. Ka Eestis otsustati reformid, kohe, kui võimalus tekkis, võimalikult kiiresti läbi viia, mis alguses mitmetele välisvaatlejatele ja -nõustajatele ei meeldinud, kuid mis on Eesti hilisema edu üks põhjuseid. Gruusias on aga näide teisest äärmusest – seal jäid reformid toppama ja riik langes sügavasse majanduskriisi. Selle sügavusest annab aimu näiteks see, et esimest korda koostati seal riigieelarve alles eelmisel aastal.
Turumajandusele üleminekul oli Eestil mitmeid võimalusi, mille hulgast valida, ja üldjuhul on need otsused ka edu toonud. Kindlast on kasulikud olnud Eesti krooni sidumine Saksa margaga, proportsionaalne tulumaks, tsiviilühiskonna loomine ja üldine otsus reformid kiiresti läbi viia. Natuke võib kahelda panganduskriisi lahendamises ja selleks valitud meetmetes, kuid Eestil puudusid varasemad sellealased kogemused ja ka rahalised vahendid midagi oluliselt teistmoodi teha.
