Stendhal "Punane ja must"
Sisukokkuvõte
Peategelane on noor Julien (19a), kes pole kordagi kodukülast välja saanud ja on ka külas käinud ainult kahel inimesel. Vanal sõjaväearstil (sõber) ja kiriklas, sest teeskleb et tahab preestriks saada.
Julien on tegelikult hirmutavalt tark ja andekas ja võtab kõike mõistusega. Jumaldab Napoleoni – kuid kuna see mees pole sel ajal ühiskonnas väga soositud, varjab seda. Ta tunneb, et peab olema kõiges tasemel ja teistest parem. Põlgab oma perekonda – isa ja vendi, sest need on ainult lihasmass ega mõista tema raamatulembust. Vennad peksavad teda tihti, sest tajuvad tema loomupärast üleolekut neist. Isa peab teda kasutuks logardiks. Seega on päris hea, kui linnapea otsustab Julienist oma lastele koduõpetaja teha. Isa saab logardist lahti, Julien parema elu. Linnapea, härra Rénal kardab väga, et kuna Julien on nii tark ja võimekas, äkki ta läheb tema rivaali, härra Valenod’ lapsi õpetama kui see talle rohkem raha pakub. Seega ka maksab hästi. Linnapea naine, proua Rénal, on õrn ja kogenematu, ligi kolmekümneaastane naine, kes pole kunagi mõelnud, et naised võiksid meestega võrdväärsed või targemad olla. Ta on leppinud oma abikaasa halvustava suhtumisega naissoosse ega ootagi temalt midagi rohkemat. Ta kasvatab oma lapsi, toetab abikaasat ega oskagi elult midagi paremat tahta. Ainus hirm uue koduõpetajaga seoses on see, et too tema lapsi võiks tahta ära võtta – nagunii veedaksid lapsed hoopis rohkem aega õpetajaga kui temaga. Lisaks kartis proua Renal ka seda, et äkki hakkab Julien tema lapsi füüsiliselt karistama. Kuid Julieni ja tema alandlikku olekut nähes kadusid need hirm kohe. Julien polnud tegelikult sugugi alandlik, pigem kõrk ja iseteadev. Aga vaesuses kasvanud, mõjusid hiilgavad asjad talle väga sügavalt – ilusad kleidid, suur maja, kullatud nõud – selline kraam. Vähemalt alguses tegi selline toredus temaga imesid – ka inimesed selle keskel tundusid hoobilt paremad.
Ta hiilgab oma teadmistega – tahtes kunagi küreele muljet avaldada, oli ta õppinud pähe ladinakeelse Uue Testamendi, millegipärast arvas ta et kui mängib innukat preestriõpilast, on midagi parem (?). Proua Rénali hämmastab ta enesekindlus, mis esialgse võõristuse täielikult kustutanud oli. Julien avaldab peremehele muljet, saab lastega hästi läbi ja kõik on suht ok. Aga siis hakkab talle meeldima proua Rénal – arvatavasti pole tolle uhke riietus selles suhtes kuigi tähtsusetu. Lisaks proua Renali välimusele ja isiksusele sunnid Julieni tegudele ka tema eneseuhkus ja pidev saavutusvajadus, soov olla teistest parem. Ta saavutab selle, et kõrge kõlblustundega, aga romantline proua ei tõmba enam oma kätt ära, kui Julien seda hoida püüab.
Pidevalt häirib noormeest mõte, et proua võibolla ei hinda teda tema seisuse pärast – lõhe oli ju nii suur. Alati kui talle jälle nii tundus, ta vihastas – äärmiselt uhke poiss.
Julien oli ka silmakirjalik – see, kuidas ta teistele tundus ja kuidas ta tegelikult mõtles, oli tavaliselt väga erinev. See oleks teinud paljudele haiget, kui oleks tulnud ilmsiks ta tegelik mõtteviis. Sellega seostub ka romaani moto – “Tõtt, karmi tõtt”.
Hr. Rénal kehastab talle kõigi rikaste inimeste ülbust ja kõrkust ja Julien ei ole mitte ainuke, kellele see mõjub – ta kohtleb alaväärsena ka oma naist. Julien tunneb tohutut vajadust raamatuid lugeda, kuid kardab et ilmalike raamatute lugemise rikuks ta maine ja ei oleks heaks tooniks, seega räägib ta härra Renaliga, kui vajalikud oleksid need raamatud tema lastele hariduse andmisel, aga kuna nende võtmine ei sobiks härra Renalile ega ka Julienile, laseb ta raamatud panna ühe majateenija nimele. Huvitav et ta ise samas teeskleb et ilmalikud raamatud on räpased ja põlgusväärsed. .
Julien kujutab ette, et võrgutada proua Rénal on talle kui mehele kohustuslik, seega kardab paaniliselt läbikukkumist, kui naise käe oma pihku võtab. Tegelikult tundub, et Julien on armastuseks võimetu oma arvestava enesekesksuse pärast. “Rahu polnud talle omane”. Pannes proua uskuma, et tahab teda tõesti, viib naise koguni niikaugele, et hoiab ta kätt ühel õhtul Vergys oma mehe juuresolekul (pimedas).
Julien arvab, et tema tegelemine prouadega (Rénal ja Delacroix) on nagu heategevus – nende meeleheaks, kuid tegelikult huvitab see ka teda ennast. Mõtleb välja plaani, kuidas napoleonlikult<– võita härra linnapea kõrkus ja nii naise kaudu kui äraminemisähvardustega temalt rohkem palka välja nõuda. See läheb tal korda. Kui Julienil õnnestub proua de Rénali kätt suudelda, on see siiski vaid üks võidetud lahing. Ta langeb masendusse ja korrutab endale, et ei tohi anda oma hingest neile inimestele nende raha eest liiga palju.
Ajapikku naise juures nii mõndagi saavutades hakkab Julien teda armastama, nii sellepärast, et too nii alandlik ja abitu on, kui sellepärast, et ta vajadusel ja külm ja arvestav oskab olla. Härra Valenod’ armukadedusest saadetud anonüümkiri teatab linnapeale, mis tema majas tegelikult toimub. Proua, saates ka endale Julieni abiga ühe anonüümkirja, suudab oma abikaasa küll ümber veenda, kuid leiab samuti, et Julieni teise linna seminari saatmine oleks talle kõige parem. Lahkumisstseen on liigutav.
Seminaris ei sallita Juliani eriti. Seminari direktor tundub vaenulik ja külm, teised seminaristid on rumalad ja kadedad, valitseb üldine nõmedus ja silmakirjalikkus. Julieni õnnetuseks on tema liigne tarkus – liigne tuluke ta silmis, mis näitab et sa suudab iseseisvalt arutleda – see on aga kristluses suur patt, nagu teada. Enamus õpilastest on rumalad talupojad, kes tahavad saada preestriks ainult sellepärast, et töö oleks kergem ja talvel kõht täis ja soe tuba. Poissi koguni ähvardatakse – ta peab ringi liikuma rauast sirkliga, et oleks võimalik ennast kaitsta. Täielik mandumine on see, mida Julien seal tunneb. Ta näeb suurt vaeva et mitte lasta sel kõigel endale mõjuda.
Ühe abbé aitamise eest edutatakse teda järeleaitajaks piibli asjus, üllatuslikult muutub teiste kadedus ja vihkamine aukartuseks. Abbé Pirard hakkab teda hindama ja kui talle pakutakse sekretäri kohta markii de la Mole juures, siis ta loobub sellest pakkumisest ja soovitab sellele kohale hoopis Julieni. Markii de Mole pakub selle peale aga Abbe Piradile dekaani kohta, mille too ka kastu võtab. Enne Pariisi minekut peatub Julien päeva pr. de Rénali juures (hiilib öösel redeliga tema tuppa ja jäädes sinna peitu ka järgmiseks päevaks), lihtsalt veendumaks et see teda veel armastab, ja et hüvasti jätta. Vahepeal oli proua kahetsema hakanud oma mõtlematut järeleandmist, kuid ei pannud Julieni survele kaua vastu.
Pariisis muutub palju. Ta õpib palju, saab pea et teiseks inimeseks. Markii usaldab teda täiesti ja pidades nägema paljusid hiilgavaid kodusid, ei üllata need noort maapoissi enam ja kaob aukartus kulla/karra vastu. Teistele seltskonnas ja Mathilde lähikonnas Julienile ei meeldi – teda ei peeta võrdväärseks nii tema seisuse kui hoiaku pärast.
Ühel päeval kirjutab markii kõrk ja iseteadev, seltskonnalõvist tütar Mathilde Julienile armastuskirja, mida too alguses väga umbusaldab – ta laseb teha ärakirja ja saadab originaali sõbrale Fouque’le hoidmiseks, kui on vaja midagi tõestada. (See sõber on teda juba mitmeid kordi aidanud hoolimata sellest, et Julien keeldus hakkamast tema partneriks puiduäris). Julieni vastus Mathilde’le on viisakas ja külm. Mathilde teeb Julienile ettepaneku hiilida öösel kell 1 redeliga tema tuppa. Mees on murtud – minemata ei julge jätta, au pärast; minna ka ei julge, ettevaatuse pärast. Ta kujutab ette hiiglalõksu, tema naeruvääristamiseks või koguni vigastamiseks. Ometi ta läheb. Mathilde’ toas ei paista kedagi olevat. OK, on nii ja naa, magavad koos, mõlemad tundes et see oleks nagu kohustus, tunneteta. Pärast Mathilde otsustab et Julien ei tähenda talle midagi, saadavad teineteist pikalt. Kuigi varem ei tundunud see suhtenatuke Julienile suurt midagi tähendavat, hakkab tal pärast kõige lõpetamist hirmus kahju. Vaevleb suurtes hingepiinades, Mathildel polnud temast aga tõepoolest enam sooja ega külma. Õigupoolest kartis neiu, et Julien üritab talle isandaks hakata. Kord raamatukogus võtab J seinalt mõõga, nagu tahaks Mathilde’i tappa. See paneb neiu teda jälle tahtma. Piinates Julieni juttudega oma kunagistest kiindumustest teiste vastu, veendub ta et Julien tõepoolest armastab ja kaotab jälle igasuguse huvi, hakkab isegi põlgama. Samas ta, külmalt arutledes, leiab et Julien võiks talle isegi edu saavutamisel kasuks olla. No võta siis kinni. . . Ühel õhtul ooperis hakkab teda jälle tahtma, üritab teda vihata aga ei suuda. Öösel ronib Julien jälle Mathilde’ tuppa, mõlemad on väga õnnelikud. Mathilde lõikab peast salgu juukseid selle märgiks, et Julieni igavesti armastab ja et too saaks neid kasutada, kui talle jälle põlgushoog peale peaks tulema. See saabub aga päeva jooksul. Mathilde hakkab Julieni vihkama, sõimab ta läbi. See teeb mehe maatasa – uskumatu, võrreldes sellega, kui tugev ta enne oli.
Sellest järeldub, et Julieni tegi nõrgaks see, kui ta oma eesmärke ei saavutanud – kusjuures need eesmärgid ei pruukinudki olla elutähtsad. Mida vähem naine teda armastas, seda rohkem Julien teda tahtis. Veider.
Markii saadab Julieni pikale reisile välismaale, mingi salajase asjaga ja too peab kaua ära olema. Kohtab oma venelasest sõpra vürst Korasoffi, see annab talle head nõu, kuidas Matilde’ endale võita. On terve peensusteni väljaarendatud skeem, isegi armastuskirjad saab Julien endale, kellegi kirjaniku kirjutatud, võitmaks kveekerlanna südant. Raskelt pikad, ligi 6lk ja 53 tükki. Whatta pain…Julien peab Mathilde’ kohtlema nagu kõiki teisi, ja temaga võimalikult vähe tegemist tegema nagu poleks tal temaga üldse tegemist. Järgmiseks peab ta hakkama piirama (kirjade abil) kombekat leske marssaliprouat Fervaques’i. See suhe on läbini imelik. Kui Mathilde on läheduses, püüab Julien neile mõlemale oma ilukõnega muljet avaldada. Kogu selle keerulise plaani täitmine on Julienile suureks piinaks, kuid ta usaldab seda meetodit. Kirjad, mis ta marssaliproualt saab, on sama mõttetult kõrgelennulised ja täispuhutud kui tema enda rida-realt maha kirjutatud eeposed. Mathilde saab juhuslikult teada, kuivõrd vähe Julien tegelikult marssaliprouast hoolib (näeb, et kõik marsaliproua poolt saadud kirjad seisavad lahti tegematta Julieni sahtlis) ja vihastab ta peale raamatukogus, hakkab aga samas roomama, sest on jälle Julieni armastama hakanud. Kogu määratu piin, mida Julien on pidanud läbi elama, saab tasu, kuid plaani sisse käib ka punkt, et oma kiindumust ei tohi Julien mingil juhul näidata – see hoiab naise maas . Mathilde’ kiindumus oligi sellepärast imelik, et ta kartis ja vihkas ideed tugevast mehest, kes ta kanna alla suruks, ometi igatses ja tahtis ta just seda.
Varsti jääb Mathilde rasedaks, ja tema isale rääkimine on päris raske. Markiile ei mahu pähe mõte, et tema tütar, kellest ta tahtis hertsoginnat teha, abielluks mingi väikese Julien Soreliga, puusepa pojaga. See nimi on kummitanud Julieni läbi terve raamatu. Markii teeb tast oma tütre au päästmiseks Julien Sorel de la Vernaye, on isegi peaegu nõus neid laskma abielluda, kui kõik rikub ära kiri proua de Rénalilt (hiljem, kui Julien vanglas on, tuleb välja, et kirja kirjutas tegelikult üks kirikuõpetaja kelle juures pr Renal pihil käis ja proua kirjutas ainult kirikuõpetaja sunnil selle ümber). Selles teeb naine Julieni maatasa – kirub ta merkantiilsust ja silmakirjalikkust, kuidas tal on kombeks võrgutada pahaaimamatuid naisi oma kasude huvides, jne. See kaotab kõik võimalused.
Julien sõidab kodulinna ja tulistab kirikus kaks korda proua de Rénali, esimene kord mööda ja teine kord pihta. Too küll ei sure, sest tegemist on vaid lihahaavaga, kuid Julien vahistatakse ja kohtus määratakse tema karistuseks surmanuhtlus, hoolimata sellest, et pr Renal Mathilde ja Fouque üritavad teda päästa, sest lõpukõnas tunnistab Julien kõik üles ja palun endale surmanuhtlus määrata. Giljotiin pidavat saabuma mõne aja pärast, vahepeal on kõigil aega teda külastada ja ka tal endal asju selgeks mõelda. Lõpuks ei tahagi noormees kohtuotsuse muutmist: ta lepib oma saatusega. Teda külastab pidevalt Mathilde, kes armastab meest seda enam – romantik nagu ta on. . nüüd on juba kergem Julieni samastada kunagi 16. sajandil armastuse pärast giljotineeritud de la Mole perekonna liikme Boniface de la Molega. Julien aga, imekombel, ei tunne ta vastu enam mitte kui midagi.
Julieni külastavad ta isa, kes tahab temalt saada raha tema kasvatamise eest, küree (see on pettunud), ka proua de Rénal, kes sügavalt kahetseb oma kirja ega hooli enam põrmugi oma mehe käskudest (too pole enam linnapea), tekitab loa Julieni iga päev kaks korda külastada ja teeb Mathilde’ armukadedusest hulluks (too ei tähenda mehele enam tõesti midagi, oma stseenitsemisega veel vähem). Proua Renali pärast kaebab Julien ka kohtuotsuse edasi, et teda kauem näha. Nii Fouque, pr. Rénal kui Mathilde teevad kõik, mis suudavad surmaotsuse ärahoidmiseks, kuid ei ole enam midagi teha. Julien on leppinud oma olevikuga. Ta on lahti öelnud oma kõrgetest ideaalidest, elamisest tulevikus ja see paneb kogu maailma paistma teistmoodi.
Julien sureb rahus. Proua de Rénal on küll lubanud, et ei tapa end tema surma pärast, aga sureb varsti peale Julieni hukkamist nagunii.
Julieni suurim hirm enne surma oli see, et tal ei jätku vaprust väärikalt surra – see lõputu kõrkus ei kadunud temast. Armununa oli peategelane lõputult kirglik, ei teadnud ta ehk isegi, kellesse tegelikult armunud oli.
Vanglas tahtis näha ainult proua de Rénali. Kadus auahnus, mis varem oli tema kogu elu juhtinud.
Mida külmem oli Julien, seda rohkem Mathilde teda armastas. Proua de Rénaliga oli vastupidi või peaaegu vastupidi.
Vanglas elas Julien üks päev korraga ja ei tahtnudki tagasi endist hingeseisundit – ehk oli see talle parim?
Julien on osaliselt Stendhal ise, eraldatud ja vastandatud ühiskonnale. Kirjaniku saavutus on uut tüüpi kangelane Julieni näol.
Tsitaate:
- “Miks ma silmakirjalikkust needes ise olen silmakirjalik? Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu ju mind, vaid proua de Rénali puudumine. ”
- “Ühepäeva-kärbes sünnib ilusal suvepäeval kell üheksa hommikul ja sureb kell viis õhtul. Kuidas ta mõistaks sõna öö?”
- Julien tundis end tugeva ja kindlana, nagu inimene, kes selgesti näeb, mis ta hinges sünnib. [enne surmamõistmist ta seda tavaliselt ei teadnud]
- “Kunagi veel polnud see pea nii poeetilises meeleolus olnud kui hetkel, mil ta pidi otsast löödama”
Märkus: Selle kokkuvõtte autor ei ole mina, nii et kui tegelik autor soovib siia viidet endale või üldse teksti eemaldamist, siis võib minuga ühendust võtta (kahjuks ma enam ei mäleta, kust ma selle kokkuvõtte sain).
thank you very much