Vana-Rooma
Rooma jumalad:
Jupiter – Jumalate isand ja kõige tähtsam jumal. Käes hoidis ta piksenooli, mida sai ta taevast visata.
Juno – Jupiteri naine, naiste ja viljakuse jumalanna. Tema sümboliteks olid granaatõun ja paabulind.
Mars – sõjajumal, kõige tugevam ja kardetuim jumal.
Venus – Ilu ja armastuse jumalanna.
Minerva – tarkuse, õppimise, käsitöö ja tööstuse jumalanna, tema sümboliks oli öökull.
Neptune – ta oli võimas mere jumal, tema sümboliks oli kolmhark.
Ceres – viljakoristuse jumalanna, alati kirjeldatud kandmas viljapundart.
Vulcan – ta oli seppade, allmaailma ja vulkaanide jumal, kui ta liiga kõvasti lõi, siis võisid hakata vulkaanid purskama.
Diana – jahinduse ja kuu jumalanna.
Bacchus – veini ja peojumalanna, üks populaarsemaid Rooma jumalaid.
Mercury – ta oli jumalate sõnumitooja, tema kiiver ja sandaalid lubasid tal väga kiirelt liikuda ükskõik kuhu mõni jumal ta saata võis. Ta oli reisijate ja kaupmeeste jumal.
Vesta – Kodu ja südame jumalanna, roomlastele väga tähtis. Tema templis hoiti kogu aeg tuld põlemas.
Hiljem juurde võetud jumalad:
Isis – Egiptuse maa jumal. Tema kummardamine nõudis üksikasjalikke ja eksootilisi rituaale.
Pan – Kreeka mägede jumal, pooleldi kits, pooleldi inimene. Kandis alati kaasas torupilli
Mithras – Pärsia tulejumal. Teda kujutati alati surmamas püha pulli niimoodi Maale elu andmas.
Tal oli rooma armees palju järgijaid, isegi nii palju, et teda peeti sõdurite jumalaks.
Mõisted:
Kapitoolium – järsunõlvaline küngas Rooma linnas, sellest sai kindluse asupaik. Kreekas akropol.
Foorum – koosoleku- ja turuplats, kreekas agoraa.
Rahvakoosolek – kutsuti kokku, et hääletada magistraadi ettepanekute üle, lihtkodanikud ettepanekuid teha ei võinud. Hääletamine toimus elamispiirkondade ja sõjaväe osade järgi, iga andis ühe hääle. Need olid korraldatud nii, et rikkamatel oli suurem mõju.
Senat – valitsev riiginõukogu – koosnes endistest ja tegevatest magistraadidest. Senaatroid olid ametis eluaegselt. Vabariigi lõpupoole ligi 600 liiget. Juhtis välispoliitikat, sõjandust, rahandus. Kreekas nõukogu.
Kuningas – valiti rahvakoosolekul, valitses riiki koos senatiga.
Klient – vaene kodanik, andis ennast patrooni mõjuvõimu ja kaitse alla, kreekas demos. Sai patroonilt maad, kandis tema heaks koormist, käis sõjaretkedel.
Patroon – rikkas ja mõjukas kodanik, kreekas aristoi.
Proles – kõige vaesemate maata kodanike lapsed.
Magistraadid – riigiametnikud, valiti ravakoosoleku üheks aastaks. Palka ei makstud, sest riigi teenimist peeti auasjaks, sellepärast said riigiametisse kandideerida aga ainult jõukad kodanikud.
Ametisse tuli kandideerida kindlas järjekorras madalamalt astmelt kõrgemale.
Konsul – kõrgem magistraat, pidi juhtima sõjaväge.
Preetor – tegeles õigusmõistmisega, võis asendada konsulit, juhtida sõjaväge.
Tsensor – ametiaeg kestis viis aastat, valiti endiste konsulite hulgast, nad korraldasid kodanike loendust ja koostasid senaatorite nimekirja, valvasid kodanike elukommete järgi.
Diktaator – piiramatu võimuga, määrati ametisse konsuli ja senati poolt kriisi olukordades kuni kuueks kuuks. Tähtaja lõppedes pidi diktaator oma tegude eest vastust andma.
Rahvatribuun – valiti ainult plebeilist päritolu kodanike hulgast, õigus oli panna keeld ükskõik millise riigiorgani otsusele mis kahjustas rahva huve.
Rooma õigus – Roomas oli riigikorraldus ja kohtupidamine seadusega kindlaks määratud, kõigi inimeste suhtes kehtis seaduse ülimlikkus. Kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohinud ilma kohtuta süüdi mõista, kõigil oli õigus apelleerida keisrile endale. Keiser lähtus oma kohtumõistmises rooma rahva kasust ja tugines väljakujunenud seadusandlikele põhimõtetele. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik. Rooma seadused olid kujunenud välja pika aja jooksul ja lähtusid pretsedentidest, arvestati ka Kreeka seadusi
12 tahvli seadused – 450. aastal avaldatud esimene Rooma seadusekogu, sellel põhineb kogu hilisem rooma õigus.
Tsiviilõigus – seadused, mis reguleerivad inimeste omavahelisi suhteid peaaegu kõigis valdkondades.
Pontifex – sillaehitaja või teerajaja, ühed tähtsamad, nad olid valitavad preestrid, kandsid hoolt pidustuste eest, hoidsid korras kalendrit, pidasid arvutust tähtpäevade üle.
Pontifex maximus – riigi ülempreester, oli pontifexide ees, keisririigi ajal ainuvalitseja.
Flaamen – hoolitses konkreet se jumala ja pühamu eest.
Aigur – tegeles tuleviku ennustamisega.
Patriitsid – põliste suguvõsade liikmed, usuti et pärinevad kuulsatest esiisadest. Ainult nemad võisid olla riigiametnikud, jõukad maavaldajad.
Plebeid – lihtkodanikud, vaesed, vajasid patriitside laenu, jäid võlgadesse. Neil oli õigus osaleda rahvakoosolekutel.
Kirjelda etruski kultuuri:
Elasid etuuri maakonnas, päritolu on tundmatu. Võtsid üle kreeka tähestiku, kohandades selle oma keelele > kirja on võimalik lugeda, aga keelest ei saada aru. Nad oli ehitusmeistrid, meresõitjad ja metallitöötlejad. Ehitasid teid, veejuhtmeid, korrapäraseid linnu, kuivendasid soid. Oli 12 suuremat linnriiki, valitses aristrokraatia, ülikud maeti kaljusse või hauakambritesse. Usuti paljusid jumalaid, ka kreeka jumalaid, tähtis surmajärgsus, see oli nende uskumuse järgi õnnelik. Oluline ka ennustuskunst, eriti ohvrilooma maksa uurimine. Usulised tõekspidamised jäädvustati pühadesse tekstidesse. 8.-6. saj olid kõige mõjuvõimsam rahvas.
Legend rooma linna tekkimisest:
Linna rajaja on Romulus – sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna poeg. Pärimuse järgi käsiks Romuluse vanaisa tema ja tema venna Remuse tigerisse visata, vool uhtus nad aga kaldale ja emahunt võttis na oma hoole alla ja imetas neid, suuremaks saades hakkas neid kasvatama üks karjus. Täiskasvanuks saades kukutasid nad oma vanaisa võimult ja asusud endale uut linna rajama. Töö käigus puhkes tüli, Romulus tappis Remuse ja lõpetas ise ehitustööd.
Riigikorraldus:
| RVR | RKR |
|---|
Rahvakoosoleku roll, tähtsus:
Rahvakoosoleku tähtsus langes, sest rahvakoosolek küll valis magistraadid ja otsustas senati otuste üle, kuid keisril oli veto õigus kõiki neid otsuseid tühistada.
Senati roll:
Senat kaotas oma senise võimu, kuid ta oli siiski tähtis, sest provintside asevalitsejad ja muud tähtsad ametnikud valiti senaatorite hulgast. Senatil oli ka üsna oluline osa keisri nõuandjana.
Rooma koadanikud:
Kui Rooma vabariigi ajal olid rooma koadanikeks ainult vabad rooma elanikud, siis varase keisririiga ajal hakati kodakondsust vabamalt jagama ka provintside elanikele ja varase keisririigi lõpul anti keisri määrusega kõigile vabadele riigi elanikele kodakondsus.
Provintsid:
Vallutatud provintsid olid väga erineva arengutasemega, kuigi Rooma sidus nad ühtseks majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks, ei surutud peale oma usku, kombeid ja kultuuri. Romaniseerumist soodustas see, et poliitilise karjääri tegemiseks pidi oskama ladina keelt ja tundma rooma tavasid. Arengutaseme ja romaniseerumise ulatuse järgi jagatid provintsid kahte rühma:
-
Idaprovintsid – Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus. Peamine keel oli hellenismi ajast saadik kreeka keel, see säilis ka rooma ajal. Need alad olid ka kreeka kõige jõukamad alad. Linnades säilisid kreekalik välisilme ja kreeka keelel põhinev kõrgeltarenenud kultuur. Ladina keel levis suhteliselt vähe. Ülekaalus väiketalupojad, kes harisid isiklikku või suurmaaomanikult renditud maad.
-
Lääneprovintsid – Gallia, Britannia, Hispaania, Põhja-Aafrika – jäid oma arengutasemelt Roomale alla. Roomlased olid seal kultuuritoojad. Suuremad linnad tekkisid sinna alles rooma aja tulekuga ja olid seetõttu ka roomalikud, Peamiseks keeleks sai ladina keel. Seetõttu romaniseerusid need provintsid rohkem. Tänapäeval kõneldakse neil aladel ladina keelel põhinevaid romaani keeli. Linnad tekkisid ainult vahemere äärde, mujal säilitasid läänepiirkonnad põllumajandusliku iseloomu. Tekkisid peamiselt orjatööl põhinevad suurmaavaldused – latifundiumid.
Sõjavägi:
RVR ajal koosnes sõjavägi kodanikest ja liitlastest, kes kutsuti vajaduse korral kokku.
RKR asendus see Mariuse reformi tagajärjel elukutselise palgaväega. Peamine sõjaväe üksus oli leegion, koosnes ca. 5000 mehest. Leegioni põhiosa moodustasid raskerelvastuses jalaväelased, lisaks kuulusid sinna ka ratsaväeüksused. Jalaväelase varustus koosnes kiivrist, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsmetest, nelinurksest kumerat kilbist, raskest viskeodast ja mõõgast. Rivistuti väikestesse ristkülikutesse, asetsesid üksteise suhtes nagu malelaua ruudud. Peeti väga tähtsaks sõjatehnika täiustamist. Kasutati katapulte, müürilõhkujaid, piiramistorne. Õpiti ka oma sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt kaitsma. Sõjaväge värvati ka provintside elanikest. Augustinuse ajal koosnes sõjavägi 25-st leegionist kelle iga ühe kaitsta oli teatud lõik piiri.
Linna tähtsus Roomlaste elus:
Linnad olid majandus-, kultuuri- ja halduskeskused, palju suurmaaomanikud ja rikkas elasid linnades, linna nõukogu ametnikud korraldasid ümbritseva maapiirkonna asju.
Kuidas suhtusid Roomlased teiste kultuuride mõjudesse?
Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumusi. Osad avaldasid selle vastu protesti, kardeti rooma vooruste hääbumist ja kreeka/idamaade halba mõju, need ei pidurdanud kreeka kultuuri levikut. Põhijoontes säilitati rooma ühiskonnas traditsiooniline ilme.
Millised olid rooma seisused ja kuidas need muutusid?
-
Kõrgeml astmel pärilik senati-aristrokraatia: RVR ajal nobeliteedi hulgast, RKR ajal said senati liikmeks ja sellega ka senati-aristrokraatia seisusesse Itaalia linnade ja provintside ülemkihi esindajad. Nende hulgast suurmaaomanikud, provintside asevalitsejad ja leegionite. Nende tunnuseks oli toogat ehtiv pupurpunane triiip.
-
Teisel kohal oli ratsanikuseisus, ka rikastest ja mõjukatest inimestest. Algselt ainult roomlased, kellel oli piisavalt raha ratsahobuse ostmiseks, et sõja korral teenida ratsaväes. See sõjaline eritähendus kadus varakult, siis kuulusid sinna kõik teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikud. Nende hulgast suurmaaomanikud, kaupmehed, riigiametnikud rahaasjades, kohtunikud.
-
Järgnesid käsitöölised, vabad talupojad, rentnikud ja linnas elavad kindla ja püsiva elatiseta proletaarid. Viimaste hulk kasvas Rooma linna suurenemisega, moodustasid enamuse rahvakoosolekutel. Tagamaks nende kuulekust hakati neile juba vabariigi lõpupoole äraelamiseks tasuta vilja jagama.
-
Ratsanike või senaatorite kliendid. Madalaim ühiskonnakiht, võisid oma patroonilt loota materiaalset ja õiguslikku abi.
Milline oli orjade õiguslik seisund ja osa majanduses?
Orjad olid oma peremehe vara, ehk kõnelevad tööriistad. Omanik võis orjaga teha, mis iganes soovis, ka tappa. Mõnikord lasid omaniku oma orje vabaks, või lubasid nei tööl käia ja pärast ennast vabaks osta.Orje kasutati põllumajanduses ja kaevandustes raske füüsilise töö tegijatena, majateenijatena, oskustöölistena ja isegi arstide ning õpetajatena.
Iseloomusta mehe ja naise kohta perekonnas.
Perekond oli mehekeskne ja perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Ka täiskasvanud pojad allusid isa eluajal temale ja kogu nende varanduski kuulus seaduse järgi isale.
Põhim oli pereisal õigus isegi oma pereliikmeid surma mõista.
Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused, kohtuasjades esindasid neid mingid teises meessoost isikud. Abielu tähendas naise üleminekut ise eestkoste alt abikaasa eestkoste alla, sõlmiti väga noorelt. Naistesse suhtuti natuke vabamalt kui Kreekas, nad polnud avalikust elust täielikut kõrvale jäetud ja pereema osales kodus korraldatu pidusöökidel viibides külaliste seltsis.
Millised olid Roomalaste kasvatuse kreekapärased ja roomapärased jooned?
Kreekapärased:
Pöörati tähelepanu laste vaimsele harimisele, selleks kasutati kreeka päritolu koduõpetajaid või saadeti poisid ja vahel ka tüdrukud 7-aastaselt kooli, kus omandati kirjatarkuse aluseid.
Suursugustes peredes jätkus hariduse andmine pikemat aega, sest poegadest kasvatati riigitegelasi, selleks õpetati kreeka ja ladina keelt, kreeka ja rooma kirjandust, ajalugu ja filosoofiat.
Sageli mindi kreekasse mõne õpetlase juurde kõnekunsti õppima.
Roomapärased:
Noormehed olid oma isa või mõne vanema sugulase kõrval ohvitserina väeteenistuses ja hakkasid varakult kohtutes kaitsja või süüdistajana oma kõnekunsti ja seadusetundmist järele proovima.
Mida olulist lisasid Roomlase kalendri arengusse?
Alates 2. sajandist eKr sai aasta alguseks 1. jaanuar.
1. sajandi keskpaiku asendati kuukalender egiptlaste eeskujul päikesekalendriga, aasta sai 365 päeva ja iga 4 aasta tagant ühe lisapäeva, uut kalendrit hakati nimetama juuliuse kalendriks.
Võrdle kreeklaste ja roomlaste riietust.
Igapäevane alusrõivas oli tuunika – õlgadele heidetud ja vööga kokku tõmmatud põlvini ulatuv riidetükk, meenutas kreeka kitooni. Külma ilma korral kanti mitut üksteise peal. Pidulik pealisrõivas oli rooma meestel tooga – suur valge poolringikujuline riidetükk, mähiti nii ümber keha, et parem käsi jäi vabaks. Avaliku ameti taotlejad kandsid lumivalget rüüd – candidati (kandidaat). Naku kreeklasedki ei kantud pükse ja jalanõudeks olid sandaalid.
Millistes osadest koosnes rikka roomlase elamu?
Traditsiooniline Rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paiknes ühiskondlik ruum – aatrium. Seda piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohalt oli katus avatud, et valgus saada, selle ava all asus vihamvee kogumiseks bassein. Aatrium oli omalaadne pere- või elutuba, varaemal ajal võõrustati seal külalisi. Hilise vabariigi ajal rajati majade taha sammaskäiguga aed ja selle tagumisse ossa külaliste vastuvõtmiseks eraldi ruum.
Kuidas elasid vaesed roomlased?
Nad elasid odavates mitmekordsetes puust ja hiljem kivist ehitatud üürimajades.
Milliste rahvaste looming mõjutas rooma kunsti kujunemist? Too näiteid.
Arhidektuuris:
etruskid – võeti üle eluruumide paigutus aatriumi ümber.
Mesopotaamia – silndervõlvid, neid arendati edasi.
Kreeka – hoonete kaunistamisel kasutati kreeka stiile, deloratiivsetel eesmärkidel kasutati sambaid.
Skulptuurisb olid väga suured kreeka mõjutused, kreeklastelt rööviti skuptuure ja tehti nendest koopiaid. Ka maalikunstis olid väga suured kreeka mõjutused.
Milliseid uuendusi võtsid roomalsed kasutusele ehituskunstis?
Kuppel ja ristvõlvid – tekivad kahe silindervõlvi ristumisel, see võimaldas ehitada väga keerulisi ja vastupidavaid ehitisi nagu sillad ja akveduktid.
Pilasrid – sambataolised lamedad seinaeendid.
Ehitusel kasutati lubjakivi, põletatud tellist ja nn rooma betooni (kruus + lubi + vulkaaniline tuhk/liiv), sideaineks kasutati lubimörti.
Linnast välja hakati ehitama rikaste luksusvillasid.
Teatrite jaoks hakati ehitama eraldi hooneid ja amfiteatreid, kõige kuulsam 80 pKr valminud Colosseum.
Milles seisnes rooma skuptuuri eripära?
Portreed – paistsid silma oma tõepärasusega (austus esivanemate vastu > potreesid hoiti kodus > väga sarnased esivanemale) Varasemad püüdlesid ainult välise sarnasuse poole, karakter ei avaldunud, hiljem tuli karakter juurde (nt „Rooma naisepea“). Kunstis väärtustati naist kui isiksust. Keisririigi ajal toimusid muutused, kunst portreed muutusid rohkem iskupärasemaks, suuremat tähelepanu pöörati soengule, soengumood muutus. Keiser Augustuse ajal arenes eriti jõudsalt, kehale anti täiuslik atleedi figuur, nägu oli mõnikord idealiseeritud (keiserit võrreldi jumalaga), tema kuju oli amtlik paraadportree. 2. ja 3 sajandist marmorportreedest paistavad silma Traianuse Caracalla omad. 4. saj käis rooma kultuur alla, seda näitab Constantinus portree, kus nägu on kujutatud skemaatiliselt ja silmad ebaloomulikult suured.
Ratsafiguurid – roomast pärinevad maailma esimesed pronksist ratsanikukujud, hiljem valati nad kõik kahuriteks, säilinud on vaid Marcus Aureliuse ratsafiguur, sest kristlased pidasid seda ekslikult Constantinus Suureks.
Maalikunsti eriliigid:
Seinamaalid – säilinud Pompejis ja veel kahes linnas, mis mattusid vulkaanilise tuha alla. Näiteks „Poetessi portree“, üks võluvaimaid naisekujutisi üldse, noor naine mõjub väga vahetult ja inspiratsiooni hetkel.
Mosaiik – parim näide on Pompejis nn Faunuse majas ühe ruumi põrandat kattev kompositsioon, mis kujutab Aleksander Suure lahingut Pärsia kuninga Dareiosega. See on kreeka originaali koopia.
Fresko – maailiti ainult värskele krohvile, seetõttu väga kestev ja värvid on säilinud tänapäevani.
