Puritanism
Tekkepõhjused:
16.saj. Usuvõitluses Inglismaal jäi peale kuningas Henry VIII algatatud reformatsioon, Anglikaani
kirik tunnistati ametlikuks, aga katoliiklaste vastupanu ei olnud veel lõppenud. Puritaanid olid
protestandid, kes nõudsid anglikaani kiriku täielikku puhastamist katoliiklusest, nad ei leppinud
pooliku reformatsiooniga kirikuteenistuse välistes vormides ja kiriku juhtimises, sest säilitatud oli
väga palju katoliku missa toredusest, kirikud olid suurejoonelised ja tähtsal kohal olid pühakute
kujud.
Kellele toetus puritanism?
Puritanismi levikut soodustas majanduslik areng ja kapitalistlike manufaktuuride teke, töölistele
tähendas see töö intensiivistumist ja lisas asjaolu, et tuli hakata tööl käima, see kiskus inimesed
eemale tavalistest perekondlikest suhetest ja kirikust.
Puritanism toetus ka teatud kaubakompaniidele, kellele oli antud õigus tegeleda väliskaubandusega,
mis oli Euroopast kaugemal olevate maadega eriti riskantne ja seetõttu panid kaupmehed kogu oma
lootuse jumala peale.
Puritanismile iseloomulikud jooned:
Ilmaliku kutsumuse õpetus – lähtus arusaamast, et keegi ei saa õndsaks, ega ei saavuta edu vastu
tahtmist, enda teadmata ja osavõtuta. Usklik tunnetab Jumala armulikkust juba maapeal ja
edasijõudmine ajalikus elus viitab, et ta on n-ö väljavalitud, siit järeldati et tuleb järgida oma
ilmalikku kutsumust ehk teha võimalikult hästi oma tööd.
Töö õilistamine, mis muutis töö lausa kultuseks, see vastandus katoliiklusele, algkristlusele ja
bütsantsile.
Kirikus nõuti kõige kõrvaldamist, mis meenutas katoliku kiriku rikkust ja toredust: maalid ja
skulptuurid, kallid altarid, värvilised vitraažid, vaimulike luksuslik riietus, muusika ja laulmine.
Kujunes välja uus inimtüüp: töökas, kokkuhoidlik, kitsi, rõhutatult usklik, askeetlik, vaikiv, ei
talunud vähimatki elurõõmu avaldust. Inglise revolutsiooni ajal keelati ameltikult kõik
teatrietendused. Hakati kandma tavapärast musta riietust.
Puritanismi erivoolud:
Presbüterlased – leidsid, et koguduse eesotsas peaksid seisma koguduse vanemad – presbüterid ja
nemad valiksid omakorda koguduse vaimulikud, kelle seni olid ametisse nimetanud piiskop.
Independid – arvasid, et kogudused peaksid olema sõltumatud.
